Sellest on juba 11 aastat, kui Vaike Rajaste – üks Viljandi rahvatantsujuht – otsustas oma rühmaga, et tantsaupidu ei pea pidama ilmtingimata suvel.
Nii nad siis talvel ümber Viljandi kultuurimaja tantsu lahti lõidki. Võimendust ei olnud, iga natukese maa tagant oli pargitud auto, mille makki pisteti kassett muusikaga ja iga rühm tantsis auto läheduses.
Sellest on juba 11 aastat, kui Vaike Rajaste – üks Viljandi rahvatantsujuht – otsustas oma rühmaga, et tantsaupidu ei pea pidama ilmtingimata suvel.
Nii nad siis talvel ümber Viljandi kultuurimaja tantsu lahti lõidki. Võimendust ei olnud, iga natukese maa tagant oli pargitud auto, mille makki pisteti kassett muusikaga ja iga rühm tantsis auto läheduses.
Siis, kui Viljandi pidas oma kümnendat talvist tantsupidu, alustas Tartumaa oma esimese tantsupäevaga.
2009. a 28. märtsil sai Kambjas teoks juba teine Tartumaa talvine tantsupäev.
Tantsupäeva idee on olnud lihtne: talvel tantsitakse väljas rahvalikke ning kõigile tuntud-teatud rahvatantse. Igal üritusel on olnud oma kunstiline juht, kellega koos pannakse paika repertuaar ja otsitakse kokku tantsitavate tantsude muusika.
Sellest, et tantsijarahvas on üks kõige optimistlikumaid hõimkondi üldse, annab tunnistust see, et sel aastal oli Kambjas kohal 18 tantsurühma ja üle 200 inimese. Optimismist pakatasid ka korraldajad – nii Pille kui Kalli.
Kõigi takistuste kiuste
Mina ise hakkasin sel aastal ettevõtmise õnnestumises mõneti kahtlema. Esimest korda sel hetkel, kui ürituse hommikul koduakna eest kardina ära tõmbasin ja nägin, et maad katab ööga sadanud paks lumevaip(!). Teisel korral siis, kui Pillele helistades sain teada, et Kambja koolimajas pole elektrit.
Iga ürituse korraldaja lepingus on alati kirjas rahvusvaheline termin Force Majore (vääramatu jõud), mille mõjul võivad planeeritavad tegevused ära jääda. Minu isiklikus korraldajapraktikas sellist hetke pole küll olnud, kuid näiteks 2004. a tantsupeo esimene etendus jäi ära vihma tõttu. Õnneks jäi mul ka sel korral see kogemus saamata. Suured tänud sahamehele, kes meie tantsuplatsi ilusasti peo alguseks puhtaks lükkas ja Elmet Neumannile, kes elektri tarvis hoidis generaatorit kogu aeg käeulatuses. Samas tahan öelda, et nii võimast ja kaunist dekoratsiooni, kui loodus sel päeval meile pakkus, ei loo ka kõige vingem kunstnik.
Täpselt kell 16 peeti Tartu maavanema Esta Tamme ja Kambja vallavanema Ivar Tedrema poolt tantsijatele tervituskõned. Seejärel suundus rongkäik Kambja pasunakoori saatel koolimaja poole.
Jäärajasõidu vaatajate pärastistes kommentaarides oli kuulda, et rahvatantsijad kaunistasid oma värvikirevate rõivastega seda imetabast talvist päeva. Olen nendega nõus. Paljud tantsurühmad on endale muretsenud ka ühtse talvise tantsurõiva – see on kindel märk sellest, et jahedamal ajal õues tantsimine on populaarsust kogumas.
Tantsuplats oli libe, väga libe, kuratlikult libe. Nii mõnigi tantsija kukkus, aga õnneks ei läinud vaja meditsiinilist abi. Mõned tantsud said küll uue seade – näiteks „Kaera-Jaan”. Reilendrist tantsiti seda Kihnu memmede varianti, aga ega selle pärast meie pidu ei kannatanud – pigem kogus hoogu ja peale tunni pikkust õues liikumist jätkus marulise simmaniga Kambja koolimaja saalis.
Elujõuline traditsioon
Meie praegusel keerulisel ajal küsivad kindlasti nii mõnedki, miks selline üritus. Väikeseks seletuseks ehk nii palju, et Tartumaal pole traditsiooniks igal aastal tantsupidu korraldada. Iga rühm harjutab oma rahvamajas, klubis või koolimajas. Talvisest tantsupäevast on saamas kogu Tartumaa tantsurahva ühine kokkusaamine, kus kohtuvad väga erinevad täiskasvanute tantsurühmad – vaadatakse, millega tegelevad ja millist repertuaari tantsivad teised rühmad, aetakse juttu ja vahetatakse ka kogemusi, ollakse lihtsalt koos. Muul ajal on kõik tantsurühmad ju üksteise konkurendid (eakate rühmad ehk mitte), sest kõiki, kel soov pääseda 2009. a. tantsupeole, ootab eest karm jõuproov sest peole pääseda tahtvatest kollektiividest praagitakse välja pea pooled.
Hoolimata kõigest annan korraldajate poolt teada, et Tartumaa talvine tantsupäev toimub ka 2010. a. Elades üle selle aasta Force Majore, on see üritus oma elujõulisust igati tõestanud. Ehk viime sisse muudatusi, et asi ei muutuks üksluiseks, kuid see jäägu juba järgmisesse aastasse!
Tänan inimesi, kelle optimism ja tugi oli selle ürituse korraldamisel hindamatu – nii meie kunstilist juhti Kalli Irdi kui ka Kambja kultuurijuhti Pille Tammelant. Küllap me areneme veel ja ühel päeval suudame ka selle suure rahvamassi ilma virisemata ja pahameeleta ühe raksuga Kambja kooli saali ära paigutada!
Kõik, kel soov meie peost veel kord osa saada, teadke et lausa kahe fotograafi nägemus sellest päevas on olemas Reola segarühma kodulehel
Lugupidamisega
Astrid Hallik
rahvakultuuri arendus- ja
koolituskeskuse Tartumaa spetsialist