Estonia kontserdisaalis lõpetati 28. novembril pidulikult Eesti Vabariigi juubeliaasta
Muljeid vahendab Kambja valla kultuuritöötaja Pille Tammelan:
Pidulikule koosviibimisele kutsuti neid inimesi, kes aitasid korraldada Eesti riigi 90. aastapäeva tähistamist.
Minagi leidsin postkastist kutse sellele sündmusele, sest olin olnud osaline endise riigisekretäri Arved Ruusa mälestuskivi avamise ettevalmistamisel. Eksiilvalitsuse kauaaegse liikme sünnikodu tähistamist Aakaru külas Ebrol võib pidada meie riigi juubeliaasta kõige olulisemaks ettevõtmiseks Kambja vallas.
„Lihtsad asjad“ möödusid linnutiivul
Minule oli kogu see pidu tõeline elamus, mida tahan nüüd teiega jagada.
Kava algas muusikalise installatsiooniga „Lihtsad asjad“, mille oli lavastanud Peeter Jalakas. See oli vahva, kuidas hulk noori käis saalis ringi ja rääkis, milline elu ootab meid tulevikus. Kasutatud tekstid olid pärit õpilaste visioonikonkursile „Eesti 100“ laekunud ning äramärkimist leidnud töödest, eesti luulest ja Von Krahli Akadeemia materjalidest.
Inimeste poole pöörduti personaalselt. Minule räägiti keskkonna arengust ja sellest, kuidas tulevikus sõidab kiirrong liinil Tallinn-Helsingi-Stockholm, lõpppeatuseks on Brüssel. Rongi kiiruseks oleks 800 km/tunnis – sellega oleks kõigil soovijail Euroopas lihtne tööle sõita.
Huvitavaks ja omanäoliseks tegigi kontserdi see, et kogu tegevus toimus saalis. Ei olnud nii, et esinejad on laval ja publik saalis.
Saali neljal seinal olid suured ekraanid, millest ühel nägime enda ümber toimuvat, kolmel ülejäänul näidati juubeliaasta sündmusi, katkeid filmist „Tuulepealne maa“ ja meie tuntud inimeste sõnavõtte jms.
Vabariigi Presidendi kõne oli lihtne, sisukas ja kõike ütlev. Kes seda sündmust telerist jälgis, on minuga kindlasti sama meelt.
Meeleolumuusikat mängis laval Marvi Vallaste ja Siim Aimla kvartett, saalis musitseeris Silver Laasi trio.
Riikliku Akadeemilise Meeskoori esituses kuulsime sügavamõttelisi laule: Veljo Tormise „Jäta päike paistma!“, Urmas Sisaski „Loits Eestile“ ja Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“. Neist viimane kõlas ka sel korral imearmsalt, ja koduselt – puudutas hinge ning tõi nii mõnelegi pisara silma.
Tunniajane kontsert möödus linnutiivul. Kätte jõudis aeg maitsta suupisteid – neist olin kuulnud juba eelnevalt kollase ajakirjanduse vahendusel. Toidupalad olid valmistanud Eesti erinevate regioonide kokad, kes kasutasid just oma piirkonnale omast toorainet.
Kuna tegemist oli rahvusliku peoga, siis pidasin õigeks ihukatteks Kambja kihelkonna rahvariiet. Meremäelt tulnud Setu rahvariides Viivika Kooseriga moodustasime silmatorkava paari. Meilt soovisid intervjuud Aktuaalne Kaamera ja Kalev Meedia. Postimehe ja Õhtulehe ajakirjanikele jäime samuti silma, mistõttu meid jäädvustati piltidele.
Meie rahvariided ei jäänud märkamata ka president Toomas Hendrik Ilvesel, kes ka ise kannab vahetevahel Mulgi rahvariideid. President astus meile ligi, teretas ja ajas paar sõna juttu. Avaldasime jutlemisel arvamust, et kontserdil kõlanud vana hea „Mu isamaa on minu arm“ võiks olla Eesti Vabariigi hümniks.