Unipiha kooli õpilane Laura Sööt:
Pangodi küla ainus ettevõte on linnasetehas. Rukkinädala lõpus külastasime seda.
Tehase õuel käis vilgas ehitustegevus. Parajasti paigaldati kraana abil teraskatust, kui me sinna jõudsime. Vaatasime seda natuke aega. Siis tuli minu ema meile giidiks. Kõigepealt läheb 20-tonniste autodega toodud rukis kaalule, seejärel suurtesse hoidmistornidesse.
Sealt edasi liigub ta torude kaudu suurtesse vannidesse, kus vili pestakse. Põnev oli ronida mööda treppe, et seda kõike näha.
Pesutünnis vilja pestakse, antakse talle õhku ja vili hakkab kasvama. Kui vili on olnud ühe öö pesutünnis, siis pumbatakse vili kasvutünni. Kasvutünnis vili kasvab linnaseks.
Peale linnaseks, kas punaseks või valgeks, saamist viiakse see kuivatisse. Seal on kuum nägu saunalaval. Kui linnas ära kuivab, läheb ta veskipunkrisse.
Pärast jahvatatakse linnas jahuks, mis pakitakse kottidesse. Jahukotid viiakse lattu. Siis tuleb kaubaauto kottidele järgi ja need viiakse leivatehastesse üle Eesti.
Minu ema töötab tehases laborandina. Ta kontrollib seda, et jahu tuleks kvaliteetne. Laboratooriumis saime maitsta pruuni ja valget linnasejahu. Pruun maitses nagu mõru šokolaad, valge jahu maitse oli pehmem.
Matka lõpuks saime selgeks, kuidas tehakse linnasejahu. Saime teada, et leib muutub pruuniks ja magusamaks just tänu linnasejahule. Seda pole vaja pätsi saamiseks lisada palju – aitab poolest peotäiest.