Eesti taasiseseisvumispäeval – 20. augustil – toimunud Kambja pensionäride klubi koosviibimisel Tatra Forellis oli kavas lühiettekanne lähiümbruse loodusest ja ajaloost. Vestluse käigus selgus vajadus teha õpilaslikul kombel vigade parandus aegade jooksul muutunud ja tõest eemaldunud ajalooliste-kultuurilooliste faktide kohta.
Kuhu on maetud ratsu?
Kauges ajas toimunud sündmuste ja olude suusõnalise põlvest põlve edasikandumise tõttu võivad muutuda koha- ja isikunimed, sündmuspaigad jm.
Siinkohal näide Põhjasõja käigus Tatra mäel 1704. aastal toimunud lahingus hukkunud Rootsi väejuhataja ja tema hobuse matmispaiga kohta.
Kambjas ringleb esivanematelt kuuldud ja nüüd tõe pähe välja pakutud jutt selle matmispaiga asukohast Kambja kalmistul. Nimetatud kohal, Suure-Kambja ja Reola mõisnike kabelitega kõrvu, asub Prangli parunite hävinud kabel. Kunagisest müürist on säilinud sammaldunud ehituskivide hunnik ning platsi paremal serval asuv sargasuurune tahutud kiviplaat sinna raiutud Prangli parunite vapiga. Ilmselt on sinna maetud üks Prangli aadlikest.
Põhjasõja lahingu (1704) ja Kambja kalmistu rajamise (1773) vahele jääb 69 aasta pikkune ajavahemik. Aastal 1704 ei olnud kalmistut veel olemas. Samuti oli mõeldamatu, et mõisnikud rajasid oma kabeli seal asunud kivikalme peale.
Tatra lahingus langenud Rootsi sõdalased on maetud lähedal asuva Tamba talu põllule.
Teine ja väiksem selle lahingu matmispaik asus Kambja-Otepää teeristi kõrval väikesel künkal, kuhu on ehitatud elumaja. Matmispaigad olid võetud looduskaitse alla ja varustatud vastavate tähistega. On tõenäoline, et kõrget väejuhatajat ei maetud samasse paika lihtsõduritega. Võib oletada, kuid mitte kinnitada, et väike küngas risttee lähedal sai väejuhi ja tema ratsu viimseks puhkepaigaks.
Kas Camby võis olla mõisnik?
Teine näide nimede muutumisest.
On teada ja tuntud tõde, et 1330. aastal tegutses Kambjas rikas maaomanik ja preester Borchardus de Kambie, kes kinkis tegutsevale kirikule maad. Sajandi möödudes leiti ajalooürikutest, et de Kambie nimest oli saanud Camby. Sellest sai paikkonna ja kiriku nimi, mis muutus maarahvale suupäraseks Kambjaks.
Siinkohal ei saa jätta märkimata ka teist ebatäpsust. Möödunud, XX sajandi jooksul on nii kirjatöödes kui ka suuliselt de Kambiet või Cambyt korduvalt nimetatud mõisnikuks. Sel perioodil rajati Eestisse piiskopilinnuseid. Mõisaid hakati rajama Eesti- ja Liivimaal sajand–poolteist hiljem. Tegemist oli läänimaa omanikuga, kellele oli teenete eest kingitud suur maavaldus. Kinkijaks oli kõrge isik ja kingitus tehti kas sõjaliste, usuliste või mõnede muude teenete eest.
Viimne rahupaik Kambjas
Tulles lõpetuseks kalmistuteema juurde tagasi, tahan täiendada „Nimekate kambjalaste“ kolmandas raamatus avaldatud andmeid Kambja kalmistule maetud tähelepanuväärsete isikute kohta.
Kambja kalmistul on leidnud viimse puhkepaiga Kammerist pärit kirjanik Evald Johannes Voitk. Ta lahkus Eestist 1943. aastal, elas Soomes, Rootsis ja Kanadas Torontos.
Kambjas igavest und puhkavate kooliõpetajate nimistut tuleb jätkata Kammeri kooli õpetajate Eduard Roosi, Siiri Siinus-Põllu ja August Lellepi nimedega.
Kirikuinimestest ei saa märkimata jätta Kambjas aastail 1864–1873 köstri ja lauluõpetajana töötanud Carl Weberit. Ta oli 1868. a Kambjas toimunud esimese vaimuliku laulupeo korraldaja ja koorijuht. Enne esimest üldlaulupidu Tartus oli tema teeneks ka meie segakoori meestest meeskoori moodustamine ja mõne kuuga laulupeorepertuaari selgeks õpetamine.
Laulupeo pidamise luba anti napilt mõni kuu enne peo toimumist. Moraalsetel kaalutlustel ei peetud siis võimalikuks kutsuda peole korraga nii mehi kui naisi. Seepärast tuli moodustada meeskoor. Kambja meeskoor sammus laulupeorongkäigus 36. kohal.
Teada on ka kauaaegse kiriku vöörmündri ja pasunakoorimängija Johanes Kingo matmispaik.
Kalmistu keskmise värava läheduses asub Kammeri mõisnike von Stadenite matmisplats. Enam kui pool sajandit hooldamata platsil on säilinud madal piirdeaed ja eelviimase mõisniku Aleksander von Stadeni ristialune postament, millel peale nime on loetavad veel sünni- ja surmadaatumid. Platsil on jälgi veel vähemalt viiest hauast. Seda tunnistavad viis iidset samblaga kaetud ristialust väikest kivi.
Mõned nädalad tagasi jõudis meieni teave, et Kambja kalmistule on toodud Rootsist Eesti eksiilvalitsuse kauaaegse riigisekretäri Arved Ruusa maised jäänused – urn tuhaga.
Hilja Neumann
Head lugejad!
Kui teist kellelgi on andmeid veel mõne tähtsama isiku matmispaigast Kambja kalmistul, siis palun sellest teada anda kirikuõpetaja Kristjan Luhametsale või nende ridade kirjutajale.
Hilja Neumann