Rahupaik: Kambja mailt võrsunud Eesti eksiilvalitsuse riigisekretäri Arved Ruusa ja tema abikaasa Veronika kalmukivi Kambja surnuaias. Foto: Heigo Mägi
|
 |
Politsei- ja riigiametniku, hilisema eksiilvalitsuse riigisekretäri Arved Ruusa elu ja tegevus on jäänud taasiseseisvunud Eestis kahjuks avaliku tähelepanu ja käsitluseta. Arved Ruusa nimi ei ole mahtunud meie entsüklopeediasse ega ka laiema levikuga aja- või kodulooraamatutesse – sestap on mõistetav, miks valdav osa kambjalastest kuuleb oma kodukandi teenekast ja auväärsest riigimehest esimest korda alles nüüd, kui Riigikantselei algatusel püstitatakse tema sünnitalu juurde mälestustähis.
Arved Ruusa ja Veronika Kallas (Tartu notari Joosep Kallase tütar) abiellusid aastal 1937. Pere sündis kaks last – tütar Ene Rosenberg (1940, abielus, kaks last, elukutselt keemik) ja poeg Jaan (1952, abielus, kaks last, töötab arstina – psühhiaatrina). Arved Ruusa suri 1992. a, Veronika Ruusa lahkus 2001. a.
Koduvald, tahtes leevendada kambjalaste infonälga või -sulgu, pöördus e-kirjaga Rootsis elava Jaan Ruusa poole ja palus tal jagada oma isaga seonduvaid mälestusi. Psühhiaatrina töötav mees oli selle palvega lahkesti päri.
Sünnikodu andis energiat
Jaan Ruusa: „Peres oli seitse last. Isal oli kaks vanemat õde ja kaks vanemat venda ning üks noorem vend ja õde. Ebrol elati nii öelda suurperes, kuhu kuulusid ka isa vanavanemad, st minu vanavanaisa ja vanavanaema.
Isa kirjeldas elu talus kui tavalist maaelu oma rõõmude, murede ja suure lastekarja koerustega. Kõik aitasid jõudumööda kaasa põllutöödes, karjaskäimisel jne.
Vanaisa oli küllaltki nõudlik korra suhtes, kuid tal oli ka huumorimeelt ja ta armastas muusikat. Ümbruskonnas olla öeldud et “küll need Ebro lapsed laulavad ilusti ja mängivad pille ka”.
Ka raamatute lugemist harrastati nii, et üks laps luges perele kõvasti mingit juttu ette. Vanaema, kes oli tõsisemat laadi ja sügavalt usklik (ta oli ju ka kiriku vöörmündri tütar), leidis vahetevahel, et jutud olid liiga ilmalikud. Vanaisa pidi niisugustel juhtudel omalt poolt asja leevendama.
Nendest jutuõhtutest arenes kahtlemata minu isa meisterlikkus, et jutustada ja improviseerida. Isa olevat hiljem elus ka mänginud amatöörteatris ning kirjutanud näidendid Liilo pseudonüümi all.“
Poja sõnutsi on ta isalt uurinud, miks tema koolitee viis Vana-Kuuste ministeeriumikooli, mitte Kambjasse. „Vist oli põhjus kauge koolitee ja soodsamad võimalused öömajaks.“
Jaan Ruusa märgib, et isa kolis Ebrolt teismelisena Tartusse, et seal alustada gümnaasiumiõpinguid Treffneris. Täpset aastat ta ei tea.
Jaan Ruusa: „Kuna majanduslikud olud ei lubanud isal otse ülikooli astuda, tegi ta läbi politseikooli. Hiljem õppis ta juurat Tartu Ülikoolis, kõrvuti töötades konstaablina erinevates kohtades Eestis (Urvaste, Narva jne). Oli kuni surmani EÜS-i liige ja vilistlane.“
Poeg on kuulnud, et kuigi isal oli mitmeid teenistuskohti Eestis, käis ta tihti Ebrol energiat kogumas.
Jaan Ruusa: „Peale vanemate surma vôttis isa vanem vend talupidamise üle. Peale Teist maailmasõda müüs talu (või õigemini selle, mis jäi alles peale kolhooseerimist) oma naise vennale.“
Arved Ruusa vanemad puhkavad Kambja surnuaial. Sinna on maetud ka tema enda tuhk.
Eesti saatus oli keelel ja meelel
Jaan Ruusa: „Pärast Eestist lahkumist elas isa Rootsis Norrköpingus, Uppsalas ja Sunnerstas, kuni ta 1952. ostis kinnisvara Tullinges 20 km Stockholmist lõunapool. Seal ta elas surmani (nelikümmend aastat). Võttis aktiivselt osa mitmete pagulasorganisatsioonide tööst. Tundis ka suurt huvi Rootsi ühiskonna (nii kohaliku kui ka riigi) elu ja poliitika vastu.“
Arved Ruusa oli paguluses – sünnimaad külastamata – 47 aastat. Alles 1991. aasta kevadel jõudis väga kõrges eas vanahärra uuesti Eestisse. Kodumaad väisas ta ka 1992. a suvel – vaevu pool aastat enne lõplikku maamunalt lahkumist.
Jaan Ruusa tõdeb, et juttudes meenutas isa tihti nii Kambjat kui ka Ebrot. Maaelu oli talle nagu midagi positiivset, loomulikku – see oli midagi ürgset nii eesti kultuurile kui tema põlvkonnale. „See tähendab ühte elustiili, mida ta pidas edaspidiseks ühiskonna arengu aluseks mitte ainult põllumajanduslikust perspektiivist. Kuigi isal oli tendents romantiseerida (ta oli sellest teadlik), toonitas ta ka vajadust vaadata olukordadele kainelt ja leida lahendusi.“
Jaan Ruusa: „Isa jälgis suure huviga vabadusliikumist enne taasiseseisvumise aastaid. Luges asja kohta kõike, mis talle kätte puutus – nii Välis-Eesti, Kodu-Eesti kui ka Rootsi lehtedest. Vaatamata kõrgele eale oli ta intellekt kristallklaar. Ta analüüsis olukorda ja oli veendunud, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine seisab ees lähemas tulevikus. Motiveeris seda varasemate impeeriumite lagunemisega ja nende paralleelidega, mida ta nüüd nägi.
Siiski ei uskunud ta, et näeb lõplikku kokkuvarisemist, ja oli üllatanud, kui see sündis. Kommenteeris, et “impeerium oli rohkem mäda”, kui ta oli ette kujutanud.“
Arved Ruusa rikas elulugu suudab pakkuda jätkuvalt avastamisrõõmu ka lähedastele. „Alles nüüd sain teada, et isal oli Valgetähe teenetemärk,“ viitab poeg Koduvalla intervjuuküsimusele. „Ta ei rääkinud sellest kunagi. Katsun asja lähemalt uurida.“
Toivo Ärtis
