Emakeele hüvanguks: Tiina Tiideberg kujundab Kambja laste eesti keele oskust. Foto: Heigo Mägi
|
 |
Emakeelepäeva tähistame üks kord aastas. Kord aastas tuletame üksteisele meelde, kui oluline on meie kestmajäämisele hea emakeele säilitamine.
Veel armastatakse meelde tuletada, kui rikas ja kaunis meie kodune keel on. Kordub see tuttav lause: “Sõidan tasa üle silla.“ Kord aastas on pidupäev – siis meenutame Kristjan Jaaku ja loeme lehtedest tuntud keele- või riigimeeste lausutud mõttepärleid.
Aga argipäeval tegeldakse igapäevamuredega ja siis pole enam nii tähtis, kas ettevõttel on omakeelne või võõrapärane nimi, kas arvuti töökorraldused on ingliskeelsed või saab tädi Alma oma maakeelega ka hakkama, kas äsja ilmavalgust näinud lapsukesele panna nimeks Kadri või Mart või midagi märksa uhkemat, et üks hispaanlanegi kogeks äratundmisrõõmu.
Argipäeval küsib lapski koolis: „Mis ma selle emakeelega Pariisis või Londonis teen? Mis ma sest raamatulugemisest saan? Üht võõrkeelt ma oskan, rehkendamisega tulen ka toime, asi see oma ettevõte püsti panna on?“ Argipäeviti vaatab noor inimene, et koolitükid tehtud saaks, et jätkuks aega sõpradega olla, et vanemad ja õed-vennad väga „pinda ei käiks“. Rahvuse kestmisest ta mõtteid küll ei mõlguta. Isa-ema tuletavad talle küll aeg-ajalt meelde, et peab rohkem lugema, siis paraneb ka emakeelehinne.
On aga hulk tähtsamaidki põhjusi, miks see laps peab raamatuid lugema. Vanemate soovitus on muidugi õige: lugedes areneb väljendusoskus ja siis paranevad ka teiste ainete hinded. Lisaks suureneb sõnavara, väheneb kirjavigade hulk, areneb mõtlemise loogika. Sageli unustatakse aga olulisim: lugemisega areneb ka lugemisoskus ise – mitte ainult lugemistehnika, vaid ka loetust arusaamine. See, mida ei arendata, taandub. Mida aga teeb tulevikus ametimees, kes loeb halvasti ega mõista alati teavet, mida erinevad tekstid talle pakuvad. Ja need tekstid on järjest keerulisemad. Juba praegu kurdavad mõned noored pered, et lepingutekstis jäi üht-teist kahe silma vahele, sest lugemisel ei saadud kõigest aru. Mittemõistmine tuleb aga vahel oma rahakotist kinni maksta.
Kord ütles mulle üks täiskasvanu, et lapsed teevad õpetajale külma, vaatavad telerit ja jutustavad siis loetud raamatu pähe. Tean – on ennegi juhtunud ja juhtub ka edaspidi, et mõni nutikas õpilane õpetaja üle kavaldab. Paraku jääb vaeslapse ossa ikka õpilane, sest see „külm“ tuleb talle endale tagasi.
Koolis tuleb vahel lugeda raamatuid, mille tegevusaeg jääb kaugusesse ja tekitavad seetõttu küsimusi. Tahan siis alati teada, kas lugeja leidis sarnasusi tänapäevaga. Alati leitakse! Tänapäeva maalapsele on „Tõe ja õiguse“ olustik veel täiesti tuttav. „Mäeküla piimamehe“ Tõnu mõistab praegune noor sama moodi hukka kui Vilde ligi 100 aastat tagasi. Armastust ja austust ei saa raha eest kunagi ja ükski endast lugu pidav mees ei tohiks leppida oma naise jagamisega. Jüri Parijõe juttude (eriti „Teraspoisi“) lugeja adub, et elus on võimalik alati toime tulla, kui tahta. Orvuks jäänud Jaan Kattai seda suutis. Varem õpetas tüdrukutele Rannamaa Kadri, nüüd Valliku Ann, kuidas ahvatluste ja raskustega toime tulla ja hoida väärtuslikke suhteid. Elu mõistma õpetavad paljud head kirjanikud: Kivirähk, Kross, Tungal, Lindgren, Luts jne, jne. Raamatuid lugev noor saab tuge ja kinnitust oma kodust alguse saanud kasvatusele. Kõik ju tahame, et meie lapsed oleksid ausad, õiglased, töökad, abivalmid, heatahtlikud ning suudaksid lahendada keerulisi olukordi, et elus toime tulla.
Lugemisel on veel üks väga oluline roll, millele ehk paljud mõeldagi ei pruugi. Tänapäeval (ja tulevikus ilmselt rohkem) kurdavad tööandjad töötajate väheste koostööoskuste ja suhtlemisraskuste üle. Need oskused aga ei tule üleöö, neid on tarvis õppida. Paljud noorsoojutustused ja -romaanid jagavad märkamatult ka niisugust toimetulekuoskust. Pa´l -tänava poiste koostegutsemise, lugupidamise, reetmise ja andestamise lugu läheb paljudele hinge ja sealt selgineb väärt arusaam eluks. Lindgreni teoseid pean ma lausa lastekasvatuse kullavaraks, kuigi Pipi-lugusid on autorile pahaks pandud. Küllap ei leidnud need arvustajad Rootsi proua pakutud pärleid üles. (Lindgreni võin soovitada täiskasvanutelegi – kes äsja lähedase kaotanud, lugegu lohutuseks teost „Vennad Lõvisüdamed“.)
Vahel peaks lugema ka luuletusi. Hea etleminegi algab lugemisest: sellest, mida tähendavad sõnad, read, mis on kirjas ridade vahel. Lugemine õnnestub siis, kui loetust aru saadakse. Kuna sõnu on vähe, on nende kaal suurem. Luuletus poeb kiiremini hinge kui pikk tekst. Aga HINGE HARIDUS on ka haridus. Me ju tahame, et meie lapsest saaks tulevikus oma elukaaslast, oma lapsi, töökaaslasi ja kaaskodanikke mõistev täiskasvanu. Meile ju meeldib, kui meie kaaslastel on lugemine kujunenud mõnusaks vaba aja veetmise vormiks, oma enesetäiendamiseks, oma hinge harimiseks.
Miks see laps peaks siis lugema? Kas või selleks, et „Miljonimängus“ rohkem osata ja suurem rahasumma koju viia.
Põnevaid lugemiselamusi ja häid raamatuid soovib Tiina Tiideberg
P.S Püüdsin toime tulla võõrsõnadeta.