Kalju, Sa olid oma perele ja sõpradele tõesti kaljuks – selline kindel ja tugev. Nüüd aga – peale pikaajalist haigust – lahkusid Sa meie juurest üle tasase vee…
Pealtnäha olid sellise pisut karuse ja karmi olemisega, aga need, kes Sind paremini tundsid, teadsid Sind kui lahket ja abivalmis meest.
Oma lastest kasvatasid tublid ning töökad inimesed, kelle üle võid uhkust tunda.
Lastelastele olid vahva vanaisa, kes neid alati külla ootas, kes nendega mängis ja laule õpetas.
Nagu meil kõigil on vigu, oli neid ka Sinul. Eriti on meelde jäänud mahlakad ütlused, kui vihastasid kellegi peale.
Sinu tütar Merli ütles oma järelhüüdes, et Sinu sõnad ja teod panid uskuma helgesse tulevikku.
Sul oli veel palju plaane ja mõtteid, mis kahjuks jäidki teoks tegemata.
Jääme Sinust puudust tundma.
Jääme puudust tundma sõbrast, kellele võis igal ajal helistada ja abi küsida, ilma et oleksid küsinud vastuteenet.
Head teed…
Sõbrad