Mitte üksnes muusikast: Heldur Jõgioja tutvustas kambjalastele oma suure ajaloohuvi vilju ja jagas ka õpetlikke reisimuljeid Austraaliast. Foto: Heigo Mägi
|
 |
Kambja vallalehe trükikiri on ilmselt liiga kribu – muud selgitust ei oska leida sellele, et kambjalased täiskasvanud õppija nädala (TÕN) ettevõtmistesse väga leigelt suhtusid.
Ehkki nii septembri kui oktoobri Koduvallas tutvustati väga põhjalikult TÕNi ettevõtmiste tähendust ja sisu, jäi inimeste osalemisaktiivsus mõtlemapanevalt madalaks. Koos karjäärinõustaja Merike Sassiga soovis mõelda ja arutleda viis inimest. Mitmekülgsete huvidega Heldur Jõgioja jutust tuli tarkuseterasid noppima 11 valdavalt küpsemas eas kuulajat. Õpibussi vastu tundis teadlikku huvi üksnes Merike Konstantinova, kuid õnneks suutis laheda olekuga bussijuht „ära rääkida“ paar poe suunas lapsevankrit lükanud naist – ka Merle Kriisk ja Olga Tasa koos kaheksa-kuuse Ceilyga said õpibussi tegevusest lähema ülevaate.
Miks, kambjalased, miks?
Teades, et TÕNi info oli avalikustatud lisaks paberile trükitud vallalehele ka Internetis Kambja valla, Tartu maavalitsuse ja Tartu Kultuuriakna veebilehtedel (ja ilmselt mujalgi), saab eelpool esitatud statistika taustal nentida, et kambjalane märkab infot tõesti väga kehvalt.
See on väga leebe järeldus, sest sootuks karmim oleks nentida, et kambjalane on sellist leiget tõugu inimeseloom, kellele ei lähe korda miski, mis tema ümber toimub.
Maotule olukorrale lisab tragikoomilisust tõik, et kaks inimest viiest, kes karjäärinõustaja Merike Sassiga kohtuma tulid, elasid tegelikult Tartus. Nad – Eve Naarits ja Harry Tiirik – helistasid juba mitu päeva varem ja uurisid, kas nende jaoks on veel vaba kohta. Info, et Kambjas selline tasuta ettevõtmine toimub, leidsid nad Internetist.
Merike Sassi mainis, et eelmisel päeval oli ta olnud Jõgevamaal pisikeses Voore külas, kus karjäärinõustamise töötoas osales 27 inimest.
Et Heldur Jõgioja vestlus igati põnev oli, järeldub sellestki, et üks eakam kuulaja sosistas juba kohtumise ajal: „Palju ta esinemise eest küsib – teda võiks kutsuda pensionäridega kohtuma.“
Toivo Ärtis