Oli ilus suvepäev. Päike sillerdas silmipimestavalt, mesilased sumisesid mõnusalt, lennates õielt õiele. Järve äärest kostis laste kilkeid ja naeru.
Mina suhtusin sellesse ükskõikselt. Seda siginat-saginat võis jälgida ka magamistoa aknast.
Ema oli pannud mind naabertallu karjaseks ja sellepärast elasin tavalist karjalapse elu – hommikul kell kuus ülesse ja õhtul peale päikese loojangut magama. Sinna vahele mahtus muidugi ka lõunavaheaeg, aga see ei teinud mind rõõmsamaks. Olin kibestunud, et mul ei olnud sellist vabadust nagu teistel lastel.
Karjateegi viis mäest alla mööda väikese järve lõunapoolset külge. Sealt ma siis läksin – süda valu täis –, nähes teisi lapsi vees sulistamas. Nende seas oli ka minust kaks aastat noorem vend.
Meie külas elas üks vene perekond – isa kolme lapsega. Kaks poissi olid juba noormehed, aga tütar Tanka oli minu-vanune. Millegipärast oli ta minusse väga kiindunud ja muutus päris tüütavaks oma tahtmistega. Näiteks soovis ta minuga maasikale minna, mis aga mulle sugugi ei meeldinud.
Mets oli umbes kahe kilomeetri kaugusel ja sealsetel raiesmikel oli palju maasikaid. Peaaegu igal lõunavaheajal oli Tanka akna taga ja kutsus mind marjule, sest üksinda ei julgevat ta metsa minna. Olin sageli unine ja väsinud ning juba see teadmine, et õhtupoole tuleb jälle karja minna, tegi mind tõrksaks.
Siiski läksin Tankaga mõned korrad kaasa ja tõin alati kilupangetäie lõhnavaid maasikaid. Piimaga oli neid väga maitsev süüa.
Lõpuks ei tahtnud ma enam oma vaba aega ära raisata ja pidasin plaani, kuidas Tankast vabaneda. Otsustasin ennast talle mitte näidata.
Ootasin akna juures, et näha, millal ta tuleb. Silmates teda õueväravast sisenemas, pugesin laua alla peitu. Õel palusin öelda, et mind ei ole kodus.
Peagi pistis Tanka oma naeratava näokese akna vahelt sisse ja küsis minu järele. Saades eitava vastuse, ei lahkunud ta kohe, vaid laskis pilgul mööda tuba ringi käia. Lõpuks seadis end kõhklevalt minekule. Ohkasin kergendatult ja hakkasin laudlina kõrvale lükates välja tulema. Olin veel käpuli põrandal maas, kui ta pistis pea uuesti kardina vahelt sisse ja kukkus tänitama, et teda on petetud.
Ei jäänudki muud üle, kui läksin temaga lonkides metsa poole. Ise haudusin tee peal plaani, kuidas sellest marjulkäimisest lahti saada. Tanka, rumaluke, tuli mulle ise appi oma jutuga. Ta rääkis, et Venemaal oli palju hunte ja sellepärast ei julgegi ta üksinda marjule minna. Siit ma saingi endale idee, mida ette võtta.
Korjasime mõlemad lõhnavaid maasikaid. Nõud hakkasid täis saama, aga ta ei tahtnud veel koju minna. Minul oli juba isu täis ja hakkasin oma plaani ellu viima. Tegin hirmunud näo ja ütlesin: „Tanka, kas sa ei kuule, kuidas üks hunt ulub?“. Ta tõstis pea ülesse, kuulatas hetkeks ja vastas, et ei kuule midagi.
Korjasime edasi. „Kuula ometi paremini, oleks kohe nagu mitu hunti,“ ei jätnud ma järele. Nähes minu ehmatanud olekut, hakkas Tanka lõpuks uskuma, kuigi peale puude kohina ei olnud tõesti midagi kuulda. Küllap ta kartis hunte ikka päris tõsiselt. Astusime kibekiiresti kodu poole, mul kippus naer peale, nähes tema kahvatut nägu.
Kogu nädala ei tüüdanud Tanka mind enam oma marjulkäimise jutuga. Olin rahulolev ja nautisin oma vabadust.
Ühel päeval oli Tanka jälle akna taga. Vaadates mind võidurõõmsa näoga vadistas ta: „Arva ära, mis mul selja taga on?“ Mina ei osanud midagi arvata ja tegin ükskõikse näo.
Tanka tõmbas enda tagant välja ühe imeliku puust valmistatud riistapuu, millel oli vänt küljes. Kui sellest keerutada nii, et hammasrattad liikusid, tekkis päris kõva plagin. „Nüüd me enam hunte kartma ei pea, sest see plagin peletab kõik hundid eemale!“ Tema jutu järgi kasutasid Venemaal marjulised selliseid hundivurre.
No mis sa kostad sellise pika jutu peale! Küll pidi Tanka isal ikka hea tahtmine olema selline keerukas põrgumasin valmis meisterdada.
Nii ruttu tuli lõpp minu vabadusele.
Läksimegi jälle kahekesi metsa poole. Kilupanged tolknesid külje peal ja päike kõrvetas nägu ja paljaid käsivarsi. Tanka plagistas juba tee peal oma vurri ja vaatas silmanurgast rõõmsalt minu poole. „No oota saa,“ mõtlesin endamisi. „Küll ma sellest olukorrast ka välja tulen!“
Kui olin tükk aega kilupange täitmisega ametis olnud, hakkasin Tankat jälle huntidega hirmutama. Tal, vaesekesel, ei olnudki suurt midagi korjatud, sest keerutas iga natukese aja tagant oma vurri. Mulle hakkas see plagin juba närvidele käima ja ma otsustasin ta metsast välja saada.
„Kuula ometi, kuidas hundid uluvad. Nad tulevad justkui kogu aeg lähemale!“ hüüdsin ehmunud näoga. Tanka kuulatas ja keerutas hammasrattaid veelgi meeleheitlikumalt.
Mina seadsin oma sammud otsustavalt kodu poole, ise pomisedes: „Lase ennast huntidel ära süüa, kui tahad, mina lähen koju.“
Sellel lausel oli mõju, sest Tanka tuli mulle kiirel sammul järele, pöörates aeg-ajalt end metsa poole ja jätkates vurri keerutamist. Ta oli segaduses ja löödud, et kuidas küll isa meisterdatud abivahend ei suutnud hunte eemale peletada. Mina olin aga rõõmus, sest nüüd sain vabaks sellest tüütust maasikalkäimisest. Aga hunte seal metsas tõesti ei olnud, rääkimata veel mingist ulgumisest.
Kadaka Luise
