Areng: Jaan Õunapuu tunnetab, et Eestis on hakatud rääkima kristlikest, inimlikest ja eetilistest väärtustest.
|
 |
Mul on siiralt hea meel, et kristlikest, inimlikest ja eetilistest väärtustest rääkimine hakkab Eestis tasapisi juurduma.
Poliitikud räägivad pigem perekonna väärtustamisest poliitikas kui perekonnast ning selle vaimsest alusest. Nii ei olekski midagi lihtsamat, kui rääkida sellest, mida Rahvaliit on viimase nelja aastaga perede heaks teinud. Alustada võiks kasvõi esimese lapse toetuse kahekordistamisest ning lõpetada pere teisest lapsest alates tulumaksusoodustuse andmisega, pikkides vahele Aasta Pere aunimetuse omistamist, kuid see ei ole minu eesmärk.
Tegelikult on riik ja pere omavahel olemuslikult tihedalt seotud ning ajaloos on edukaks osutunud vaid need riigid, mis on toiminud sarnaselt selles riigis üldaktsepteeritavale perevaimsusele. Me peame suutma tunnetada, mis on Eestis perekonna vaimse kokkukuulumise ja ühistegutsemise alus, ning leidma sellest siirdeid praeguse Eesti riigikorralduse juurde. Kui pole ühisvaimsust või olemuslikke sidemeid, siis pole ka ajast aega kestvat Eesti riiki.
Eesti perekonna aluseks on iidsetest aegadest peale olnud üldinimlik vaimsus: hoolivus, ühtehoidmine ja andestamine. Igaüks neist väärtustest kannab suurt hulka märgilisi ja lastele maastmadalast sissekasvatatud teadmisi hea ja halva kohta. Teie lahkel loal peatun põgusalt neil kõigil ja näitan, kuidas Eestis praegu lähtutakse sarnasest eetilisest tunnetusest või kuidas oleks seda võimalik teha.
Hoolivus perekonnas tähendab seda, et kõigi pereliikmete vajadused on võrdse kaaluga. Me ei kujuta ette, kuidas ema jätaks oma lapse toitmata, sest tal endal ei ole parasjagu kõht tühi. Rahvasuu ei kutsu sellist naist mitte emaks, vaid rongaemaks, ja selle häbiväärse tiitli võis saada palju väiksema hoolimatuseilmingu eest. Samasugune seos kehtib ka teistpidi. Eestlast on kasvatatud nii, et ta hoolitseks oma vanemate eest ka siis, kui need on jäänud vanaks ja väetiks. Valgeid vareseid on iga rahva hulgas, kuid üldnorm on siiski see, et pereliikme eest kantakse hoolt.
See arusaam on ammusest ajast käibel ka poliitikas: iga vald peab oma vaesed ise toitma. Hoolivus poliitikas ei tohi aga mingil juhul seostuda vaid vaesusega, see peab seostuma lugupidamisega, lugupidamisega iga inimese vastu sõltumata tema east või elukohast. Eestis on solidaarne pension ja tervishoid, tasuta üldharidus ning veel palju olulist. Ilma hoolivuseta ei oleks midagi sellist.
Teine märksõna oli ühtehoidmine. Kui jätkata pere näitega, siis ükski tõeline ema ei jäta oma last hädaohu korral maha ega laps hülga raskete aegade tulles vanemaid. Teatakse, et tugevad suudetakse olla vaid koos, seades kõigile pereliikmetele jõukohaseid ülesandeid ja pingutades ühiselt. Eestlased on näidanud, et me suudame ühiselt tegutseda. Me olime koos Vabadussõjas, seisime õlg-õla kõrval Lauluväljakul ning pingutasime üheskoos püksirihma, et jõuda Euroopa Liitu ja NATO-sse. Need suured eesmärgid liitsid nii rahva kui eri erakondadest pärit poliitikud.
Nüüd on meil taas ühine missioon. Me peame pingutama selle nimel, et eesti rahvas kasvaks ja kosuks, sest muidu on ju senine töö olnud asjata. Ma olen veendunud, et kui suudame üksteisest hoolida, siis suudame ka üheskoos pingutada. Kui me aga hoolida ei suuda, siis ei suuda me ka andestada.
Sellega olengi jõudnud kolmanda märksõna, andestamise juurde. Iga ema teab, et lapsed eksivad vahel. Ja iga laps teab, et ema annab ikka andeks, ükskõik kui palju me talle ka haiget ei teeks. Lapsed kasutavad seda vahel julmalt ära ja sellest on kahju. Kahju on ka sellest, et Eesti poliitikas andestada ei suudeta. Meie poliitika on lõhestatud vastuoludest isikliku meeldivuse ja vanade solvangute pinnal. Me ei väitle seisukohtade pärast, vaid sobrame minevikus, parastame ja irvitame, maksame kätte ja loobime kaikaid kodaratesse.
Eesti saab tõeliselt suureks siis, kui poliitikud õpivad kristlikest väärtustest ja iidsest perede tarkusest selgeks lisaks hoolivusele ja ühtehoidmisele ka andestamise. Kui me suudame näha konkurendis inimest ja hoida isiksuse lahus elus paratamatult ette tulevatest eksisammudest, on meie tulevik palju helgem!
Heade soovidega Teie
Jaan Õunapuu,
Eesti Vabariigi regionaalminister
