Õuesõppetund põllupeenral: Vunni talu peremees Ants Zeigo tutvustab Unipiha kooli lastele nii külvikut kui teraviljakülvi tõdesid.
|
 |
Kui me septembrikuu keskel ühes tunnis kooli ees paari võtsime ja Vunni talu poole astuma hakkasime, teadsime, et läheme uudistama rukki külvamist. Põllu ääres ootab meid naerulsui talu peremees Ants Zeigo. „Mis masin see traktori järel on?“ küsib õpetaja Eha
“Ader,“ prahvatab keegi. Enamus lapsi näeb külvikut esimest korda ja ei oska midagi masinast arvata.
Onu Ants tõstab seejärel külviku kaane üles ja laseb lastel teri maitsta.
„Nisu!“ arvab enamus. “Kas teradel on nisu maitse?“ küsin. Kõik nosivad teri süüa ega vasta midagi. „Neid võib süüa,“ rahustab onu Ants õpetajaid. „Meil on mahe talu.“
Nüüd said õpetajad koos 4. klassiga teistele meelde tuletada, mida tähendab mahetootmine.
Külvitööst uudseleivani
Kui esimene suutäis rukkiteri on läbi näritud ja alla neelatud, tutvustab onu Ants külvikut. Näitab täpselt ära, kuhu pannakse terad ja kuidas need torude kaudu mulda lähevad. Katsume ka hammasratast, mis reguleerib terade voolu, et nad katkematu joana nagu vesi torusse ei voolaks.
3. ja 4. klassi õpilased saavad teada, et tänavu oli hea rukkisaak. „Ligi 30 tsentnerit sain ühe hektari kohta,“ selgitab Vunni talu peremees Ants Zeigo. „Ka nisu andis hästi välja.“
„Miks rukist ei külvata kevadel nagu teisi teravilju?“ pinnib õpetaja Eha vanema klassi lapsi. Pärast pisikest selgitust said kõik teada, et uudseleiba saab süüa alles järgmise aasta augustis.
Peaaegu aasta kulub rukkil selleks, et kasvada ja küpseda – seepärast külvataksegi rukis juba sügisel.
Kolme nädala pärast läheme koos kooliga vaatama, kas maha külvatud teradest on ilus oras võrsunud.
3.-4. klassi õpilaste vestluse pani kirja
Lembit Jakobson