Eesti keele kants Petseris: Õpetaja Tiina Tiideberg Petseri Eesti Kooli lävel. Foto: Kristiina Tiideberg
|
 |
Septembri lõpus käisid Tartu linna ja maakonna eesti keele ja kirjanduse õpetajad Loode-Venemaa kirjandus- ja kultuuriloolistes paikades: Petseris, Irboskas, Pihkvas ja Mihhailovskojes.
Kes vene kirjandust õppinud, teab nende paikade olulisust naabrite kultuuriloos. Vähem tuntakse nende kohtade seotust eesti kultuuriga. Kes filmi "Viimne reliikvia" vaatajatest vaevub lugema ka Eduard Bornhöhe ajaloolisi jutustusi ja uurima pisut Liivi sõja ajalugu, leiab mitmeid kokkupuutepunkte. Koduvalla lugejatega tahaksin aga jagada muljeid Petseri II Keskkoolist, sest see on kool, kus õpitakse ja õpetatakse eesti keelt.
Hea taseme ja mainega kool
See oli alles hiljuti Eesti Kool. Käesoleva õppeaastaga lõpetab viimane 12. klass, edasi hakkab kool töötama venepärase, 11-klassilise süsteemi järgi. Kooli põhikorraldusele vaatamata õpib kogu kool eesti keelt 5 tundi nädalas. (Kui ma õigesti mäletan, siis 10-20 lapse kodus eesti keelt ka räägitakse). Seda tehakse meeleldi, sest võimalus meie vabariigis edasi õppida ja tööle saada on ahvatlev, kuigi asjaajamine on keerukas. Petseri kooli lõpetajaid õpib praegu Räpinas aianduse erialal ja Võru Kutsehariduskeskuses.
Selles koolis õpitakse üldse nelja keelt: lisaks vene keelele eesti, inglise ja saksa keelt. Koormus on suur – õppetöö toimub ka laupäeviti (!). Sealsete õpilaste kohustuste hulka kuulub veel aiatöö kooli oma aias. Põhikoormusele lisaks tegeldakse spordi ja muusikaga. Ometi tahaksid selles koolis nii õppida kui õpetada linna teiste koolide õpilased ja õpetajad. See on hea taseme ja mainega kool. Meie reisijuht meenutas, et kui tema isa esimese Eesti Vabariigi ajal selles koolis õppis, oli selle 1919. a asutatud kooli hoone vabariigi ilusaim. Ja selles koolis omandatud keelteoskusega (ka ladina keelega) sai isa ülikooli.
Praegu on see pikk (keskosalt kahekordne, tiibadelt ühekordne) puumaja üsna luitunud. Seda köetakse ahjudega ja sisemuses ringi kõndides rändas mõte millegipärast Unipiha kooli, kuigi õpilaste tume koolivorm ja mõne pisikese tüdruku peas olnud suur valge lehv viitasid hoopis muule. Koolivorm, muide, oli seal esimest aastat ja kõik suhtusid sellesse rahulikult. Külalisigi võeti vastu mõnusalt, liialt vahtimata, sest nendega ollakse seal majas harjunud. Kõikjalt kostis eestikeelne "tere".
Kaua kestab eesti „oaas“?
Viljandist pärit ja praegugi head eesti keelt kõnelev direktriss tutvustas koolielu ja viis meid ka klassidesse. Koolis õpib momendil 94 õpilast, õpetajaid on pisut üle 20. Minu parim mulje ongi seotud klassidega, kus töötas keskmiselt kaheksa õpilast. Kui küsisin koolijuhilt, kas neile survet ei avaldata ega nõuta, et nii väiksed klassid tuleb kokku panna, sain eitava vastuse. Polevat mingit probleemi! Nad saavad rahulikult oma tööd teha, ka distsipliiniga polevat muret. Kooli "kiusavad" ainult aeg-ajalt ajakirjanikud, kes direktori sõnul tahaksid mingeid rahvustevahelisi poliitilisi teemasid tekitada. Õnneks on võimalik neid koolist eemale hoida.
Majanduslikult pole ei õpilased ega õpetajad kuigi heal järjel. Üks näide: nn lasteraha on 78 rbl kuus, õpilase toiduraha (maksab pere) on 75 rbl nädal.
Eesti keele õpetajaid on praegu koolis kolm ja siiani on kooli õppematerjalide ja õpetajate olemasolu eest hoolitsenud Eesti Vabariik. Kaua naaberriigis niisugune eesti "oaas" kestab, sellele vastas väga kenasti üks Valgast Petserisse tööle läinud eesti keele õpetaja. Ta on uurinud kooli ajalugu, sellest raamatugi kirjutanud ning tööd tehes leidnud teksti, kus üks kõrge Vene riigiametnik lausunud umbes nõnda: "See kool kestab niikaua, kui kasvõi ükski põlvepikkune poisike soovib eesti keelt õppida." Loomulikult lubasid võõrustajad selle eest hoolitseda.
Sellest septembrilõpupäevast saavad Petseri lapsed lugeda eesti keele tunnis ka Kambja laste jutte ja luuletusi, sest viisin külakostiks meie almanahhe. Meie õpetajad aga lubasid Petseri kooli tublisid eesti keele õppijaid külla kutsuda.
Tiina Tiideberg