-3.2 C
Kambja
Pühapäev, 24.11.2024

Arhiveeritud sisu!

Artikkel on rohkem kui nelia aastat vana ja ei pruugi olla ajakohane. Arhiveeritud ajalehe artikli sisu takkajärgi ei muudeta!

Vajalik võib-olla värskema teabega tutvumine!

EsikülgKoduvalla arhiivVikaarist sai täieõiguslik kirikuõpetaja

Vikaarist sai täieõiguslik kirikuõpetaja

Introduktsiooni jumalateenistus: Verivärske Kambja kirikuõpetaja Kristjan Luhamets ja peapiiskop Andres Põder. Foto: Peeter Ruuge

  

Peapiiskop Andres Põder ordineeris Kristjan Luhametsa 15. augustil 2006 Tallinna Toomkirikus ja EELK Konsistoorium kinnitas ta alates 16. augustist 2006 Kambja koguduse õpetajaks.

Septembrikuu esimese pühapäeva südames algas Kambja kirikus introduktsiooni jumalateenistus ehk vaimuliku ametissenimetamise talitus. Peapiiskop Andres Põder kinnitas Kambja koguduse õpetajaks Kristjan Luhametsa. Oma suguvõsa kolmanda põlve esindajana hingekarjaseks saanud Kristjan Luhametsa tähtsat päeva oli tulnud tunnistama väga palju kirikulisi nii Kambjast ja kaugemaltki.

Kristjan Luhamets sündis 13. mail 1980 Kuressaares. 1999. aastal lõpetas ta Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumi ja 2005. aasta kevadel Tartu Ülikooli usuteaduskonna. Aastatel 2002-2003 täiendas ta end Saksamaal Kieli Ülikooli usuteaduskonnas ja 2003-2004 Leipzigi ülikooli usuteaduskonnas.

Aastatel 2005-2006 õppis Kristjan Luhamets EELK Usuteaduse Instituudi Pastoraalseminaris. Ta teenis alates 1. septembrist 2005. a. vikaarina Kambja kogudust.

Kristjan Luhamets õpetab Kambja kooli õpilastele usuõpetust ja usundilugu.

Toivo Ärtis

Kristjan Luhamets, kes on õpetajana ametis nii koolis kui kirikus, meenutab tänavuses Kambja kooli almanahhis, kuidas algas ja kulges tema koolipõlv pöördelistel aegadel.

„Ma tunnen, et olen veel liiga noor, et memuaare kirjutada. Ometi on juba 20 aastat möödas 1986. aastast, kui minust sai Saaremaal Aleksander Mui nimelise Kingissepa II Keskkooli õpilane. Praegu kannab see kool nime Kuressaare Gümnaasium.

Minu koolipõlv möödus väga muutlike aegade keskel. Täna olen ma õnnelik, et oskasin toona maailmas toimuva vastu kohe suurt huvi tunda. Samas – mis mul üle jäi! Ameerika Hääl ja Vremja tõid üksteise võidu uudiseid. Lapsepõlve esimeseks “tõsieluseriaaliks” olid vene riigijuhtide matused, mida televiisorist vaat et igal aastal üle kanti. Kui ma kooli läksin, hoiatati õpetajat, et klassis on kaks probleemset last. Üks oli poiss, kes juba 6-aastasena suitsetas ja kelle vanemad tarvitasid sageli alkoholi. Teine murelaps olin mina – kirikuõpetaja poeg. Kardeti, et mine tea, viimati räägin teistele midagi oma usust! Õnneks võisin iga aastaga üha enam tunda vabanemise võidurõõmu. Suure mõnuga jäin üksipäini toolile istuma, kui kõik ülejäänud püsti tõusid, et lasta oma koolivormile kinnitada oktoobrilapse punane viisnurk. Mind selleks ei sunnitud.

Järgmisel aastal moodustati meie koolis muusikaklass, mille üheks initsiaatoriks oli minu esimene lauluõpetaja Ludmilla Toon. Pisut varem, 1985. aastal oli ta asutanud Saaremaa Poistekoori, milles ma koori asutamise aegu olin ilmselt kõige noorem laulja. Meie muusikaklass andis samuti päris laulukoori mõõdu välja. Esinemistest puudu ei tulnud. Ühe kontserdi andsime näiteks Kuressaare autobaasis, kui pidulikult peeti rahvusvahelist autobaasitöötajate päeva. Mäletan, et astusin seal üles soololauluga “Lenda, pääsulind.” Vähemalt üks õpilane meie klassist (Andre Maaker) valiski hiljem muusiku tee.

Elupõlist saarlast minust aga ei saanud. Kui klass kolhoosipõllule rublasid teenima saadeti, õppisin juba Põltsamaa Keskkoolis (praegu Põltsamaa Ühisgümnaasium). Veel hiljem sai minust tartlane ja õppur Hugo Treffneri Gümnaasiumis, siis Tartu ülikoolis, vahepeal Kieli ülikoolis ja Leipzigi ülikoolis. Ja ikkagi, ikkagi sai minust kirikuõpetaja, mida nõukogude ajal, kui ma kooliteed alustasin, nii väga kardeti.“

Loetumad