Kaader filmist “Kõrini!”: Tänavu kevadsuvel viibis Maarja Jakobson Hiinas Shanghais filmide „Kõrini!“ ja „Stiilipidu“ esitlemisel.
|
 |
Pangodi külast pärit neiu Maarja Jakobson on esimene Berliini filmifestivalile kutsutud Eesti näitleja.
Kuidas satub maalt pärit tüdruk filmikuulsusi, peeneid tualette ja tubakasuitsu täis banketisaali punasele vaibale paarisaja fotograafi sähvivate lampide alla?
Algul käid tavakoolis ja siis teatrikoolis.(Naerab.) Sul peab olema nii õnne kui seda, et pead sobima inimestele, kes su saatuse üle elu erinevatel etappidel otsustavad – Pangodist Berliinini. Neid on olnud vist sadu. Esimesteks otsustajateks on kindlasti õpetajad. Mul vedas, õppisin mõnda aega oma ema-isa käe all. Ka hiljem on mul olnud head õpetajad.
Koolis olin rahutu hingega. Mulle meeldisid kohutavalt pioneeriraamatud, laagrid, elu nendes. 1986. oli aga aasta, mil kõik need lõkked ja telkides ööbimised, maastikumängud, tänapäeva mõistes skautlik tegevus, lagunes, lõppes ära.
Gümnaasiumis ei julgenud ma kooli teatritegemisest osa võtta. Tahtsin küll, aga keegi ei kutsunud ja nii ma ei läinudki. Teatrikooli astusin alles pärast seda, kui olin Tartu Ülikoolis aasta saksa keelt õppinud.
Oled üks vähestest noortest Eesti näitlejatest, kes on sidunud end nii tugevasti saksa kultuuriruumiga. Kuidas see tuli?
Eks ikka igatsusest ja tungist minna väljapoole. Olin kümneaastane, kui vanaema käis esimest korda külas oma õel tookordsel Lääne-Saksamaal.
Mõni aasta hiljem sai emagi käia külas oma tädipojal sealsamas. Eks mõjunud need lahtipakitud kohvrid, kust tulid nähtavale asjad, mida ma eales näinud polnud, samuti vanaema ja ema jutud teistsugusest maailmast..
Kõik see vist viiski selleni, et hakkasin pärast algkooli lõpetamist ja ema –isa käe alt lahkumist õppima Otepää Keskkoolis saksa keelt. Seda õppisid tol ajal ainult lollid poisid ja halva õppeedukusega tüdrukud. Peale vene keele olid mul küll kõik hinded viied.
Minu tolleaegne saksa keele õpetaja Maila Värk pani meid kõiki rääkima, olema julged.
1991. aasta suvel sai ema kunstiõpetajate kursustel tuttavaks baltisakslase Reinhardt Schusteriga. 20. augustil, kui kuulutati välja Eesti iseseisvus, oli tema Tallinnas.
Nii juhtuski, et 11. klassis istusin poolest augustist hoopis Reinhardti gümnaasiumis Schwäbisch Hallis.
Saksa kultuuriruumi omaksvõtmisel oli põhiline siiski 2000./2001. magistriaasta Berliinis.
Kas sinu suur juhus näitlejana on ees või ära olnud?
Ma arvan, et Eestis on see ära olnud. See, et ma filmidesse sattusin Pärnust ära tulles, on tõesti olnud suur juhus. Peeter Urbla võttis mind, sest ta oli näinud filmi Majakas ja tal oli mu nägu meeles. Nii sattusingi Stiilipeo proovivõtetele ja filmi.
Eesti filmirežissöörid ei tunne meie noori näitlejaid. Vanemad tunnevad omavanuseid ja nooremad režissöörid enamasti Tallinna omi või neid, kelle nägu on teleka kaudu tuttavaks saanud. Nad käivad harva teatris. Ma saan isegi aru, miks nad seda ei tee. Film ja teater on täiesti erinevad maailmad.
Tallinnas on lihtsam filmi sattuda kui Pärnus. Olen end siiski juhuse ooterežiimile pannud ning häälestanud. Ka Berliini filmifestivali programmi „Shooting Stars“ eesmärk oli kohtumine filmiagentuuride agentidega.
Kindlasti ei tähenda see ette mõnda rolli mõnes Euroopa riigi filmis. Agendid on sind näinud üksnes DVD-katkendite põhjal. Nüüd panid nad näo ja katkendid kokku. Seejärel lähed agendi maa filminäitlejate agentuuri kataloogi. Ei või iial teada, kes juhtub ühel hetkel sinu peale klõpsama, nii et sa osutud õigeks inimeseks õigel hetkel.
Enne Berliini lendamist promos kohalik meedia sind kui Eesti filmistaari. Mida kujutab endast staariks olemine?
Esimest korda tundsin end tõelise staarina „Parvepoiste“ etenduses. Stseenis, kus tantsisime Veiko Tääriga kaevul. Välklambid hakkasid ümberringi sähvima, inimesed tõusid püsti, et paremini näha. Kummardamise ajal pärast etendust, kui aplaus ei tahtnud kuidagi ära lõppeda, tundsin end tõelise staarina.
Teist korda oli see Prantsuse telekanali Arte TV telesõus – veidi aega enne Eesti astumist Euroopa Liitu, igast uuest liikmesriigist oli üks esindaja. Eestit esindasin mina.
Kolm päeva korralik hotell ja restoran, auto hommikuti ukse ees. Saate ajal lindistavad sind seitse kaamerat, fotograafide pidevalt sähvivad lambid. Kolm päeva rohkesti tähelepanu ja hoolitsust..
Berliini filmifestivalil tundsin end algul kohutavalt halvasti. Tulin maalt, mida keegi ei tundnud, veel vähem oli kuulnud ja näinud Eesti filme.
Oleksin olnud nagu müürilill, neljanda klassi tüdruk tantsupeol, kus mind keegi tantsima ei võta.
Nii õudne oli. Ka teistel väiksemate riikide esindajatel oli sama tunne. Ainult suurriikide näitlejad tundsid end ehk paremini: neid teati ja tunti.
Ka punasel vaibal kõndimine oli õudne. Kakssada fotograafi karjuvad pidevalt: “Vaadake kaamerasse, leedid! Naeratage!“ Tundsin end puuri suletud ahvina.
Jalutasin pärast seda kõige tähtsamat üritust tükk aega ja mõtlesin: “Tegelikult sain siit kogemuse ja õppetunni eneseväärikuse kasvamiseks.“
Mõned aastat tagasi oleksin ma kindlasti mitu päeva veel tagantjärele nutnud ja tundnud end väga halvasti, kuid nüüd muutusin enese silmis hoopis väärikamaks. See, kas mingi prantsuse agent vaatab mind kui inimest või vaatab must üle, see ei muutnud enam mu arvamust endast.
Lahkusin Berliini filmifestivalilt hoopis sirgema seljaga kui sinna tulin.
Kõige üllatavamaks küsimuseks kogu festivali ajal jooksul oli Portugali poisi Nuno Lopezi oma. „Kas eestlane läheb vaatama Eesti filmi?“ uuris ta minu käest ühel kohtumisel.
Tuli välja, et sama probleem on ka teistes Euroopa riikides – Norras, Portugalis, Sloveenias –, kus inimesed ei armasta oma maa filme. Oslos oli ühe selle linna kõige suurema kino ees isegi meeleavaldus enne ühe filmi esilinastust. Inimesed karjusid ja kandsid loosungit: „Miks Norra film nii vilets on? Miks Norra film nii vilets on?“
Kui Eesti Vabariik teist korda sündis, olid teismelise raskes eas, nüüd noor naine. Mis on selle 15 aastaga sinu arvates vahepeal juhtunud?
Mingi veelahe läheb läbi nende põlvkondade vahelt, kes võtsid osa laulvast revolutsioonist ema- isa käekõrval ja kukil, ning nende vahel, kes on sündinud pärast seda.
Viimastele on vabadus iseenesestmõistetav asi ja neid see eriti ei koti. Neil, kes said vabariigi taasloomise eufooria juures olla, on vist muutunud oludes elu ja isamaalike väärtuste juurde tulemine kulgenud lihtsamalt.
Ühiskonnaelu korraldamisel on kapitalism kõige viletsam variant, aga majandusmudelina see toimib. Andkem endale aru, et maailma riikides seas ei ole Eesti mitte kõige vaesem. Pigem kuulume me rikaste riikide perre. Eriti, kui lugeda rikkuseks seda, et saame käia tasuta koolis, arstiabi on niivõrd-kuivõrd kättesaadav, meil puuduvad näljahäda, suured loodusõnnetused jms.
Arvan, et kui 90-ndate algul poleks olnud sellist šokiteraapiat oma rahva kallal, oleks meil kindlasti palju vähem vaeseid ja kodutuid inimesi, kes on pettunud praeguses Eesti Vabariigis.
Mulle m
eeldib Põhjamaade ühiskondade elukorraldus, mis erineb oluliselt USA omast.
Tähtis on see, et ühiskonna varanduslik kihistumine ei oleks nii suur ja riik ei soodustaks seda, et meil ei tekiks sellist klassiühiskonda nagu Ameerikas. See häirib mind kõige rohkem.
Meile ei sobi see, mis sobib Ameerikale, kuhu üle ilma tulevad noored inimesed otsima oma kulda ja õnne. Me oleme ellujäämiseks valinud endale vale strateegia: noorte ja agressiivsete inimeste strateegia. Aga see ei jäta meid ellu, me oleme vananeva elanikkonnaga riik.
Kas me suudame oma elu Eestis kujundada selliseks, et see oleks väärikas? Et suurem osa inimesi ütleksid: „Jah! Ma seisan sellise elu eest, toetan sellist elu.“ See muutub minu jaoks aina tähtsamaks.
Väike, aga väärikas rahvas. See ei tähenda kivistunud maski, pigem enesehuumorit. Arusaamist, et vaatamata väiksusele pole me teistest sellepärast halvemad.
Kui Berliinis mult päriti, kust ma pärit olen, siis läks selg sirgeks, eriti sirgeks – mis siis, et keegi ei tea ega tunne ei sind ega sinu maad.
See väärikuse asi on muutumas mulle järjest olulisemaks. Eriti reisides. Ma ei tea veel, kuidas seda endas kasvatada, aga see on saanud järjest tähtsamaks.
Kas sa tunned, et ajad elus juba mingit oma asja?
Jah. Absoluutselt. Naisena on selleks kindlasti pere ja lapsed, mure eestlaste püsimajäämise pärast. Programm on selles osas täiesti paika pandud.
Näitlejana ei ole mul eriti võimalik oma häält ja hoiakuid ühiskonnas nähtavaks ja kuuldavaks teha. See ei sõltu üksnes minust.
Õnneks olen leidnud juba selliseid inimesi, kes ei tee kunsti kunsti pärast. Von Krahli teater on üks sellistest. Vahel vaatad teatrisaalis lavastusi ja hüüatad: “Appi! Kus ma elan?“ Selline sajaaastane tolmukord on lavastusel peal. Ja see hakkab vastu.
Eestis on tarvis sotsiaalset ja poliitilist teatrit samamoodi nagu mujalgi. Ma ei taha revolutsiooni, maani maha lammutamist, kuid julgemat sekkumist meie igapäevaellu siin ja praegu.
Oma vaadetelt oled sots, kuid erakonda pole astunud. Pigem eelistad vist tekkivat roheliste erakonda?
Ühtegi asja ei saa teha poolikult. Asja tuleb teha professionaalselt. Poliitikas on kõik mängu ja kokkulepete küsimus. See mäng, mis toimub erakondade tagatubades või mõne peene restoranilaua taga, ei ole minu jaoks. Mulle meeldib teatrimäng rohkem. (Naerab.)
Peale selle peab olema usku, et minust hea poliitik saab. Minus seda aga pole.
Varem või hiljem oleksin ma nii või teisti jõudnud ökoeluviisi juurde. Üks-kõik, kas elanuksin linnas või maal.
Riiete korduvkasutamine, ökopesupulbritega pesu pesemine, prügi sorteerimine – see on muutunud juba minu elustiili üheks osaks.
Oleme õega lapsest saati ajanud õigust ja õiglust taga. Praegu ma tunnen, et me teeme oma elulaadiga loodusele liiga. Eestlased lähevad järjest rohkem linna.
Kogu maailm otsib vastust küsimusele, mida teha linnastumise ja selle juuretute inimsete massiga. Eestis teeme seda protsessi õnneks palju väiksemate võngetega kaasa. Meilt saab linnast alati maale välja sõita. Sellist linnastumise ja loodusest võõrandumise taset, nagu see on New Yorgis, ei saavuta me iial. Ma ei usu, et eestlased oma juured kaotavad. Me jääme kindlasti veel väga pikaks ajaks maaga seotuiks.
Need maa mahlad, mis pärast lume sulamist puudes ja rohus liikuma hakkavad, tulevad ka minusse. See hoiab, et oled taas kõigi oma meeltega ürglooduse rütmide sees, millest linnainimesel pole õrna aimugi. Tähtis on, et neid hetki oleks ka maainimesel rohkem. Et nad ei muutuks ameerika tüüpi farmeriteks, kelle põllud on üle kemiseeritud, kes söövad samasugust rämpstoitu nagu linnaelanikudki. Hea oleks, kui meil nii ei läheks, sest maal on nii palju inimestele anda.
Eesti võiks olla üldse üks suur mahepõllumajandusmaa. See oleks meie nišš.
Mulle meeldib linnas elada, aga maalt käin ma jõudu saamas.
Pangodi küla ja kodu on need kohad, kus aeg-ajalt, kui edule ja kuulsusele rajatud linnaelu väsitavaks muutub, käin jõudu kogumas. Siin ei pea ma olema filmidiiva, vaid saan olla lihtsalt oma ema-isa tütar. Külaelanikud võtavad mind vastu just sellisena. Mul on selle üle väga hea meel.
Jõuluõhtud ja vabariigi sünnipäevad koos oma küla elanikega Unipiha vanas koolimajas, kus mu ema-isa töötavad, on olnud mu lapse- ja neiupõlve lahtumatuks osaks. Selgi aastal lugesin jõuluõhtul ette Jüri Parijõe ühe jõulujutu, sõime koos verivorste ning tantsisime reilenderit ja teisi rahvalikke tantse.
Kui rääkisin teatris, et lähen vabariigi aastapäeval koju Kalevipoega lugema, siis vastas Juhan Ulfsak: “Noo, Maarja, sul on stiili!“
Mõni nädal tagasi sain olla oma õe esimese lapse ilmaletuleku juures. Mul oleks tõsiselt kahju, kui Berliini filmifestivali tõttu see nägemata oleks jäänud.
Olen vist jõudnud ikka, kus hakatakse saama aru, millise imega on lapse siia ilma tulemise puhul tegu – ühes hetkes on koos nii kohutav valu, rõõm kui surmahirm.
Raha ja võimu sul pole, hetkekuulsust oled saanud piisavalt. Mis saab edasi?
Edasi tuleb töö, rahulik ja asjalik. Näitlejatöös on juba kord nii, et kogu aeg juhtub midagi uut. Puberteet on üle elatud, kohutavat tõestamisvajadust mul nüüd enam pole.
Tunnen, et erialaselt on ees pikk ja rahulik edasiminemine.
Viimastel aastatel olen palju mõtisklenud eestlaseks olemise üle. Algas see magistriõpingute ajal Berliinis, jätkus New Yorgis. Samm-sammult olen jõudnud tõdemuseni, et eestlane olla on harukordne õnn. Ühe väikeriigi rahva esindajana maailmas olemine on hoopis olulisem, suurrahvaste puhul on seda võimalust inimesena niimoodi olla kordades vähem.
Just New Yorgis, kus inimest ei hinnata mitte rahvuse, vaid tema pangaarve alusel, sai mulle see eriti selgeks. Eestlaseks olemise unikaalsus on muutunud minu jaoks omaette väärtuseks.
Teistele meeldides lamendume me ära. Ainus võimalus märgatud saada on see, kui me ajame ja teeme oma asja. Me ei tohi kulutada kogu oma energiat mingite müstiliste välisstandartide järgimiseks. Ainult iseendaks jäädes ja oma asja ajades suudame me suurtele huvi pakkuda, muretsemata sellepärast, kas ja kes meid märkab.
Kas Kroonika esikaanele sattumine oli kantud pisukesestki soovist huligaanitseda?
Sain alles kaks päeva pärast pildistamist aru, et see vannipilt tuleb Kroonika esikaanele.
Põdesin ja häbenesin üsna pikka aega. Alles hiljem ütlesin endale: “See on tüdruk, kes kümme aastat tagasi õppis ülikoolis saksa keelt ja läks lavakunstikooli pika seeliku ja kõrge kraega pulloveriga. Selle tüdruku kohta oli see päris naljakas ja julge. Kena lõpppunkt ühele kümneaastasele olemisele.“
Lembit Jakobson
Maarja Jakobsoni küsimus isale:
“Kas praegu on raskem end ühiskondlikult määratleda kui siis, kui sina olid minuvanune?“
Lembit Jakobson: „Ma ei olnud sinu eas veel end määratlenud. Olin alles täiesti tuule peal.
Arvan, et tookord oli see siiski kergem. Väga lihtne oli aru saada, mille vastu ollakse.
Sina sattusid ajalookeerisesse, kus isamaalised väärtused tõusid ühiskonnas erakordselt kõrgele. Elu ja ajaloo hoovus soodustasid ise nende teket ning lendu.
Tänapäeval, kus kõike on palju – asju, muusikat, hobisid, võimalusi, ahvatlusi –, kus maailm on ilma piirideta, on väga raske üldse aru saada, mille vastu peaks olema. Võida, naudi, sõida! Need reklaamid on sulle tuttavad lapsest saadik.
Kõik eetilised väärtused konverteeritakse tänapäeval ümber rahaks – selleks, kas see on mulle kasulik või mitte, kui palju see mulle sisse toob…
Nii on noorel inimesel väga raske aru saada, millised väärtused on tõelised, millised pseudo. Kas
armastus, sõprus, perekond on nendeks või mitte? Või on hoopis tähtsamad rajused peod, eksklusiivsed reisid, autod, paari kuu tagant vahetuvad modellidest või missidest armukesed.
Enda määratlemine rahaga on lihtne, kuid see tekitab pideva rahulolematuse tunde. Tekitab pideva küsimise: „Kas see, millega tegeletakse, on ikka tõeline või mitte?““
Maarja Jakobson: „Pangodi küla ja kodu on need kohad, kus aega-ajalt, kui edule ja kuulsusele rajatud linnaelu väsitavaks muutub, käin jõudu kogumas. Siin ei pea ma olema filmidiiva, vaid saan olla lihtsalt oma ema-isa tütar. Külaelanikud võtavad mind vastu just sellisena. Mul on selle üle väga hea meel.“
Maarja Jakobsoni filmograafia
- 2006:
2005:
2001:
1999 kuni 2005:
1999:
Maarja Jakobson on kaitsnud magistritöö „Lavakõne õpetamise metoodikast Eesti ja Saksa teatrikoolis“.
„Kas me suudame oma elu Eestis kujundada selliseks, et see oleks väärikas?“