Mõttehetk:„Koolielu korraldamine on nagu mitme tundmatuga võrrandi lahendamine,“ arvab elupõline koolmeister Enn Liba. Foto: Peeter Ruuge
|
 |
„Elu pole ülesanne, vaid reaalsus, mida tuleb kogeda.“
Søren Kierkegaard
Sõnal „das Steckenpferd“ on saksa keelest tõlgituna mitu tähendust: kepphobune, lemmikratsu, lemmikharrastus, lemmikidee, nõrkus. Sama lugu on ingliskeelse sõnaga „hobby“: lemmikratsu, lemmikharrastus, -ajaviide, eriharrastus; teatav varajane jalgrattatüüp.
Meie kõigi kepphobusest areneb aja jooksul mingi vabaaja tegevus. Kummalisel kombel on just kõrvaltegevused inimestele kuulsust toonud. Ehk Ralph Emersoni sõnadega: „Üksnes koolis õpetatuga pole veel keegi kuulsaks saanud.“
Minu üks esimesi lapseea mälestusi on sõitmine kepphobusega. Haarasin toki jalge vahele, ühe käega kepist hoides, teise käega lehvitades kihutasin keerulist teed pidi ringi. Suuga põristades aimasin järele auto häält. Tekkis maatöödel laialdaselt kasutatud hobuse ja harvanähtud auto mänguline ühendamine. Erilist osavust nõudis selle agregaadi paigalt ära võtmine ja käiguvahetus. Oskan praegugi kõiki hobusega tehtavaid töid, autot juhin tööülesannete tõttu ilma erilise kireta. Ehk Emil Krotki sõnadega: „Varblase vaatevinklist on auto kehvem kui hobune, sest ei poeta pabulaid.“
Minu poeg sõitis ringi juba poest ostetud treitud kepiga, mille külge oli kinnitatud valjastega kummist valatud värvitud hobusepea. Seegi hobune tegi auto põrinat ja oli mõnda aega poisi lemmiktegevuseks. Tema lapseeas tekkinud hobuse- ja autoarmastus on süvenenud kuni hobuse muretsemiseni tallu. Ehk Norbert Wieneri sõnadega: „Jätkem inimesele, mis talle kuulub, aga masinale, mis temale kuulub.“
Pojapojal oli kepphobu iga õige lühike. Tema sõitis õige noorelt arvutiautodega vormeli ringradadel, põrinat tegi ka arvuti. Arvuti ees sõites oli ta pinges nagu tõeline autojuht ja kallutas kurvis keha. Hobust armastab ja talitab temagi, mänguautosid on tal tonnide viisi, arvutimängudes on tal kadestamisväärselt nobedad näpud. Ehk Vello Lääne sõnadega: „Mul pole hobideks aega, mul on kodus arvuti.“
Iga põlvkonna vahel on ikkagi kaks-, kolmkümmend aastat, elu ja olu muutuvad. Juba vanaaja mõtlejad on märkinud, et elu nõuab liikumist. Elu tähendab mineviku tundmist, olevikus olemist ja tulevikuga arvestamist. Õnneks on lapsed oma vanematest targemad, ilusamad, edukamad. Kerge on olla isa, kes seda tõsiasja mõistab ja oskab arvestada. Ehk tuletades meelde idamaa vanasõna: „Isa parim pärandus on haridus, mille läbi poeg saab väärika koha tarkade meeste seas.“
Koolis laste õppeplaani järgne õpetamine on alus, millele rajaneb mittekülgne tunniväline tegevus. Lapse huvide avastamine, arengu toetamine lemmiktegevuse kaudu on nagu hääle põhitoonile ülemtoonide lisamine tämbri saamiseks. Huvitegevuse kaudu arenevad välja kooli oma nägu, eripära, stiil, traditsioonid, laste kokkukuuluvustunne ja õpilaste hea suhtumine kodukooli. Kerge on olla õpetaja, kui oma õpilast pead endast targemaks, ilusamaks ja edukamaks. Ehk taas Ralph Emersoni sõnadega: „Hariduse võti peitub õpilase austamises.“
Koolielu korraldamine ja käigushoidmine laste võimetest, lastevanemate soovidest, õpetajate oskustest, vallavalitsuse võimalustest, seadusandjate poolt kehtestatud reeglitest lähtudes on nagu mitme tundmatuga võrrandi lahendamine. Selle võrrandi muutujad hoitakse poliitilistest kokkulepetest tingituna vahetuses. Aeg-ajalt avastatakse uus lähenemine koolikorraldusele, sellel on ajastust tingitud vastasmõjusid iseloomustav dünaamiline tasakaal, selle rakendamist pidurdab ja teravaid nurki lihvib kooli konservatiivsus. Suuremad muutused koolis rakenduvad koos vahetunud õpetajate ja koolijuhtide põlvkonnaga. Kerge on olla koolijuht, kui oma ülemust ja alluvat pead endast targemaks, ilusamaks ja edukamaks. Ehk Lao- Tzu sõnadega „Kui tahad inimesi juhtida, siis käi nende taga.“
Enn Liba