Tõllasõidu ootel: Unipiha lapsed võisid maanteemuuseumis proovida moodsat tõllasõitu – kõlaritest kostus hobuste kabjaplagin, arvutiekraanil liikus tee.
|
 |
Jaa, jah. Just lund, kuigi väljas oli varjus +16 kraadi sooja. Sedapuhku lükkas teehöövel lund porikuu viimasel soojal päeval ehk 7. oktoobril siiski virtuaalselt, üksnes arvuti abiga. Unipiha kooli lapsed uurisid Eesti maanteemuuseumis Varbuse vanas postijaamas masinaid, millega teid on tehtud ja tehakse.
Samamoodi oli kõigil lastel võimalus nautida ka „ehtsat tõllas sõitu“. “Tõlda“, milleks oli kujundatud üks toanurk, mahtus korraga sisse neli last. Kui sõitjad istet olid võtnud, hakkas kõlaritest kostma hobuste kabjaplagin ja arvutiekraanil jooksma tee, mida mööda „hobused“ kappasid.
„Mulle meeldis kõige enam see, et ma sain teada, kuidas vanasti teed tehti,“ kirjutas hiljem Keijo (3. kl). „Kruusa veeti tee peale hobuste, kanderaamide ja kärudega. Suuri põllukive lõhuti tükkideks raskete haamritega. Mehed ja naised ei läinud õhtul koju, vaid jäid ööbima hiigelsuurtesse barakkidesse. Seal nad magasid ja tegid ka süüa.“
Ayurit (3. kl) pani hämmastama see, et vanasti ei olnud bussidel suunatulesid. Neid asendasid metallist „käed“, mis üles või alla käima hakkasid, kui bussijuht vastavat kangi vajutas.
Hiigelsuur teehöövel, mille juhikabiin asub paari meetri kõrgusel maapinnast, tekitab aukartust nii poistes kui tüdrukutes.
„Tahaksin suurena seda juhtida,“ ütleb Silvester (2. kl) teistele. “Sa pead ennem kirjutamise, lugemise ja arvutamise selgeks saama, lõpetama põhikooli ja gümnaasiumi,“ ütleb tema selja taga keegi.
Silvester ohkab.
Maanteemuuseum oli juba kolmas muuseum, millega Unipiha lapsed on ühe aasta jooksul tutvunud.
Lisaks maanteemuuseumile ahhetati ja ohhetati ka hobupostijaama lähedal asuvas üle 40 m sügavuses Tilleorus.
3.-4. klassi jutukeste põhjal kirjutas
Lembit Jakobson