Autorilt lugejale: Pensionipõlve pidav Kambja raamatukoguhoidja Vaiki Agarmaa palub Mats Traadilt autogrammi. Foto: Hele Ellermaa
|
 |
On küsimatagi kindel, et kirjanik Mats Traat kuulub Vaiki Agarmaale hingelähedaste vaimuinimeste sekka.
Septembrikuu esimesel kolmapäeval sõitis oma tööpõlves legendaarse raamatukoguhoidjana tuntuks saanud Vaiki Agarmaa Kõrvekülla, et Tartumaa praeguste raamatukoguhoidjate seminaril lemmikkirjanikuga kohtumisest taas osa saada.
„Teate ju küll, milliseid uskumatuid asju on toimunud Eesti külades üheksakümnendate algusest tänapäevani välja – kas olete ehk mõelnud, et sellest kõigest võiks kirjutada,“ küsis Vaiki Agarmaa kirjanikult, kes millalgi aastakümnete eest Kambja raamaturahvast oma külaskäiguga ja maaelutruudusega lummas.
„Sellele küsimusele on väga lihtne vastus: üks inimene ei jõua kõike,“ nentis Mats Traat. „Ma ei ole jõudnud oma raamatutes isegi kolhooside moodustamiseni, ammuks siis lõhkumiseni.“
Mats Traat nimetab ennast vanamoodsaks kirjanikuks, kes ei salli umbkaudu välja mõtlemist.
„Kasutan autentset materjali, kui vähegi võimalik. Ajalugu ei ole lampkast, kuhu võib mida tahes valada.“
Mats Traat, kes oma loominguga on kujundanud juba aastakümneid eesti kirjanduse palgejooni, peab oluliseks, et kirjanik toetuks faktidele ega lubaks endale primitiivseid skeeme. „Kunagi ei tea me ajaloost nõnda palju, kui peaksime teadma,“ nendib kirjamees. „Me ei tunne oma ajalugu, me oleme harjunud haletsema, kui vaesed ja viletsad me oleme.“
Mats Traadi hinnangul on Eestis tänamatu kirjutada ajaloo teemadel: meil on väga vähe publitseeritud dokumente. Ka kirjanikel pole aega istuda arhiivis – see ei ole ju nende töö. „Miks ei kirjutanud Tammsaare ajaloost?“ ilmestab kirjamees oma arvamust retoorilise küsimusega.
Praegu pühendub Mats Traat „Minge üles mägedele“ XII jao kirjutamisele.
Toivo Ärtis