-3.2 C
Kambja
Pühapäev, 24.11.2024

Arhiveeritud sisu!

Artikkel on rohkem kui nelia aastat vana ja ei pruugi olla ajakohane. Arhiveeritud ajalehe artikli sisu takkajärgi ei muudeta!

Vajalik võib-olla värskema teabega tutvumine!

EsikülgKoduvalla arhiivTaktikepi ja relvaga Eesti hüvanguks

Taktikepi ja relvaga Eesti hüvanguks

Oli aasta 1915: August Nieländer pildistatuna Soomes pärast sõjakooli lõpetamist ja ohvitseriks ülendamist.

  

Eesti esimene kutseline sõjaväeorkestri kapellmeister ja Tartu muusikakooli rajaja August Nieländer sündis 1887. aasta 1. septembril Vana-Kuuste mõisas Tartumaal.

August Nieländeri ema Leena oli Vana-Kuuste valla renditalupidaja tütar, isa Gustav, samuti kohalik, töötas metsavahina Tsoobe vahtkonnas. Isa oli tuntud andeka pillimehena ja tegi ka rätsepatööd.

Kooliteel aitas visadus

Tsoobe vahtkonna likvideerimise järel asus perekond elama Tartusse. August lõpetas Mart Reiniku Algkooli, õppis kaks aastat Tartu Linnakoolis ning jätkas oma haridusteed Aleksandri Gümnaasiumis. Tema suved möödusid algul karja- ja seejärel tööpoisina Vana-Kuustes oma ristiema talus Jänesel.

Augusti esimene tõsisem kokkupuude muusikaga toimus dr K. A. Hermanni korraldatud muusikaalase loengutesarja kuulamisel. Kuna Augusti isa mängis mitut pilli, oli ta nõutud pillimees Tartus puhkpilliorkestrites. Käies isaga koos harjutustel, tekkis Augustis huvi pillimängu vastu. Esimeseks pilliks oli tal isa ostetud kornet. Poiss mängis Peetri kiriku ja Tartu Käsitööliste Seltsi orkestris. Peatselt oli selge ka trompetimäng.

1904. a sügisel astus August Nieländer K. A. Hermanni soovituskirjaga Peterburi konservatooriumi metsasarveklassi. Kuna Eestis polnud sel ajal muusikakooli, said kõik tolleaaegsed muusikud muusikalise hariduse Peterburis. Võitlus majanduslike raskustega, range enesedistsipliin, sihikindlus ning armastus muusika vastu aitasid üle saada kõigist raskustest. Õppetöö ajal töötas August Nieländer Peterburi Eesti Hariduse Seltsis, mitme orkestri juures, andis õpilastele järelaitamistunde jne. Konservatooriumis õppimise ajal ta kodunt enam mingit materiaalset abi ei saanud – peres oli veel kolm nooremat venda, keda oli vaja koolitada.

1905. a revolutsiooni ajal õppetöö katkes. August Nieländer tuli Tartusse, sai siin kohtusekretäri ja tõlgi koha ning kogus raha õpingute jätkamiseks.

Õpingud jätkusid 1907. aastal. Tervist alal hoida püüdes ja maksimaalset taotledes õppis August mitut pilli. Hea õppeedukuse tõttu oli ta tihti õppemaksust vabastatud, kooli lõpuaastatel sai ta ka stipendiumi. Ülalpidamiseks ja nootide muretsemisel järjest kasvavate summade vajadusel tuli suurendada õppetöövälise töö hulka. Noor Nieländer õppis Peterburis ka jõuluvaheajal hoides nii kokku aega ja kojusõidukulude arvelt raha. Et stuudiumi kiiremini lõpetada, käis ta võimaluse korral järgmise kursuse loenguid kuulamas.

August Nieländer suutis põhikursuse kõrval lõpetada kaheksa kuud kestva sõjaväeorkestrite juhtide klassi. Ta sai 1910. a Peterburi konservatooriumi lõpetades koos helikunstniku diplomiga sõjaväeorkestri kapellmeistri kutsetunnistuse. Temast sai eesti esimene kutseline sõjaväeorkestri kapellmeister.

Muusikuna sõjatandril

Tartus tagasi, määrati August Nieländer Tartu 95. Krasnojarski polgu kapellmeistriks. Ta kutsuti Tartu Reaalkooli muusikaõpetajaks (moodustas seal kooli puhkpilliorkestri).

1912. a kutsuti August Nieländer Peterburi keiserliku ihukaitseväe polgu kapellmeistriks Tsarkoje Seloosse. Töö õukonna sõjaväeorkestris oli hästi tasustatud ning võimaldas August Nieländeril heal järjel elamist. Ta muretses linna korteri, sisustas selle ning abiellus Peterburi eestlase Evi Keskülaga. See abielu aga purunes polgu sagedaste Peterburist eemalviibimiste ja I maailmasõjast tingitud pikkade kodust eemal viibimiste tõttu.

Et vältida abielu purunemist, taotles August Nieländer rindelt lahkumist ning avaldas soovi astuda sõjakooli. Ta taotlus rahuldati ning 1915. a juunis lõpetas ta Peterburi lähistel asuva Pauli sõjakooli ohvitseri aukraadiga. Sõja käigus oli ta Varssavi rindel, Soomes Haminas ning Oranienbaumis. Sealses ohvitseride laskekoolis moodustas Nieländer 40-mehelise puhkpilliorkestri. Kodule lähemale saamise eesmärgil esitas ta taotluse saada määratud Peterburis formeeritavasse soomusautode divisjoni. Taotlus rahuldati. Kiievi lähistel rindel otsusekindla tegutsemise eest lahingus ülendati Nieländer leitnandiks. 1917. a revolutsiooni käigus õnnestus tal põgeneda punaväe värbamise eest Tartusse. Tema kui endise tsaari õukonna kapellmeistri eluküünal oleks peagi kustutatud bolševike poolt.

Eesti Vabariigi väljakuulutamise järel 1918. aastal määrati August Nieländer Tartus Kaitseliidu staabiülemaks. Ta võttis osa Vabadussõjast soomusautode kolonniülemana. Sõja lõpupäevil kuulus August Nieländer venelaste ettepanekul tehtud rahuläbirääkimistel eestipoolsesse kolmeliikmelise delegatsiooni koosseisu tõlgina (Ado Birk, J. Rink, A. Nieländer). Läbirääkimised toimusid 17. ja 18. septembril Pihkvas hotellis London.

Pühendumine muusale – Muusikale

Septembris 1920 määrati August Nieländer tagavaraväkke. Nüüd sai ta jälle pühenduda oma muusale – Muusikale.

Peale Eesti iseseisvaks vabariigiks kuulutamist asus August Nieländer esimese ettevõtmisena ellu viima juba ammu mõttes mõlkunud muusikakooli rajamist Eestisse. Pikkade asjaajamiste, taotluste ning arutlustevaidluste järel anti haridusministeeriumi poolt 23. novembril 1918 luba Tartu muusikakooli asutamiseks. Tugevaks toeks nii loa taotlemisel kui ka kooli töölerakendamisel oli Adalbert Virkhaus. Kool alustas tööd 14. jaanuaril 1919. Tohutusuure töökoormuse seas uue asutuse rajamisel paistab imena silma Peterburist 15 klaveri „väljanõidumine“.

Pärast 1925. aasta inspekteerimist nimetati kool Tartu Konservatooriumiks. Kui aastal 1928 asutati Tallinna Konservatoorium, jäi Tartusse eramuusikakool. August Nieländer töötas sel perioodil ka Tartu Tütarlaste Gümnaasiumis ning juhatas Tartu Poeglaste gümnaasiumi puhkpilliorkestrit.

1932. a abiellus August Nieländer Magda Ambergiga.

1940. a pöördelised juunipäevad lõid segi rahuliku elu Eesti Vabariigis. August Nieländer, kes oli saanud teenete eest Vabadussõjas krundi oma sünnikoha lähedal Vana-Kuustes asuvast Küti karjamõisast, elas sel rahutul ajal maal oma talus. Talu peamiseks pidajaks, nii peremeheks kui -naiseks oli August Nieländeri abikaasa Magda.

2. juulil 1941 käidi August Nieländerit arreteerimiskäsuga taga otsimas. Õnneks ei olnud ta sel päeval kodus. Siit peale algas põgenikuelu ja varjamine kuni sakslaste sissetulekuni.

Saksa valitsuse ajal käis elu rahulikus Eesti Vabariigi aegses stiilis.

Põgenikuna vabas maailmas

Saksa vägede taganemine 12. augustil 1944 Tartu rindelt oli ohusignaaliks paljudele eesti perekondadele, sealhulgas Nieländerite perele. Sellest päevast algas lõputuna näiv põgenemisteekond oma Küti järve äärsest kodutalust Vana-Kuustes. Põgeneti Saaremaalt Triigi sadama kaudu Gotenhafeni sadamasse. Pikal põgenemisteel oldi Frankfurdis, Wittenburgis, Lüübecki lähedal Blombergis, Stolzenaus. August Nieländer töötas trammijuhina, rajas Blombergi laagrisse eestlastest põgenike lastele kooli ja laagrisse eestlaste laulukoori. Stolzenaus töötas ta gümnaasiumi lauluõpetajana.

13. augustil, viis aastat ja üks päev pärast lahkumist kodutalust Eestis, alustas Nieländerite perekond sõitu sõjatandrist kaugel asuvasse Ameerikasse. Atlandi ookean ületati laeval „General Blackford“ koos tuhandete põgenikega.

Lapselaps: Nimeka kambjalase August Nieländeri tütrepoeg Mark Täht elab praegu Tartus.

  

Sain sel kevadel lugeda August Nieländeri mälestusteraamatut „Taktikepi ja relvaga“. Konspekteerisin raamatu ja lisasin August Nieländeri kui Kambja lähistel Kuustes sündinud ja elanud suurmehe – muusiku nimekate kambjalaste nimistusse.

Septembris oli mul ootamatu ja üllatuslik kohtumine August Nieländeri tütrepojaga. Lapselaps Mark Täht, kes elab praegu Tartus, kinkis Kambja raamatukogule vanaisa kirjutatud mälestusteraamatu „Taktikepi ja relvaga“, et seda saaksid kõik huvilised laenutada ja lugeda.

New Yorgist viidi Nieländerite perekond nende soovil Bostoni lähedusse Avoni väikelinna. August Nieländer lootis seal saada kontakti eestlasest kontrabassikunstniku Ludvig Juhtiga, kes töötas Bostoni sümfooniaorkestris, et leida Juhti abil oma elukutsealast tööd. See soov ei täitunud. Et perekonda üleval pidada, töötas August Nieländer võsalõikajana, aednikuna. Abikaasa sai Proridence´is elades koduabilise koha rikkasse perekonda.

Aastal 1951 õnnestus saada mõlemale töökoht Marylandi osariigis Bladensburgi gümnaasiumis kooliteenijatena.

Vanem tütar Carmen elas Cordonis – teenis elatist lapsehoidjana ja õppis gümnaasiumis, mille ka lõpetas. Nooremale tütrele Silvile oli Bladensburgi gümnaasium esimeseks haridusallikaks USAs. Pärast kooli lõpetamist astus ta Marylandi Ülikooli, kus omandas isa tõelise ametialase järglasena muusikaõpetaja kutse.

Eestluse säilitamine võõrsil

Püsiva töökoha leidis August Nieländer transpordifirmades ning abikaasa sai tööd Washingtoni D. C. haiglas laborandina.

Suhteliselt lähedal asuvas Baltimores elas palju eestlasi. Seal rajas August Nieländer rahvuskaaslastest laulukoori ja sukeldus seltsiellu. Oldi tuldud vabasse maailma mõttega säilitada eestlust tulevastele põlvedele. August Nieländeri nimi sai tuntuks USAs elavates eesti kogukondades. Aastal 1953 moodustatud suur iseseisvalt tegutsev laulukoor sai vana maestro auks nimeks August Nieländeri segakoor.

August Nieländer sai pensionile 74-aastaselt. Ta omandas ilusa kodu väikses ja vaikses Bowie linnas Marylandi osariigis. Vanem tütar Carmen abiellus eestlasest tšellokunstniku Jüri Tähtiga. Noorema tütre Silvi abikaasaks on arhitekt Madis Valge.

Sünnipärase andekuse ja ränga tööga saavutatud kõrged kutseoskused, millele lisandusid hea organiseerimisvõime ja intelligentsus, aitasid August Nieländeril kaugel võõrsil ellu viia oma noorusideaalid.

Oma eluõhtul – 90. sünnipäeval – avaldab August Nieländer oma elust kokkuvõtet tehes mõtte: „Inimene tunneb eluväärtuste täiust alles siis, kui need hakkavad käest libisema.“

August Konstantin Nieländer suri 99-aastasena 1986. aasta 30. jaanuaril, ta põrm tuhastati. Urn maeti 2002. aastal Tartu Raadi kalmistule.

Hilja Neumann

August Nieländer aastal 1982: „Taasvabanemise sümfoonia Eestile on kaugelt kõlamas. Uskuge seda!“

Aastal 1982 ilmus Rootsis Lundis August Nieländeri 95. sünnipäeva puhul tema mälestusteraamatust „Taktikepi ja relvaga“, mille autor lõpetab üldistavate ridadega:

„Kõik see, mida on igatsetud, püütud, armastatud ja lõpuks ka saavutatud, ongi elusümfoonia, mis kandub põlvest põlve ega tunnista mingit piiri. See on igavene ilu ja mõõtmatu kunst. Kuid inimene ei kogu kunsti ainult rõõmutunnetest. Sagedasti on just pettumused koos leinaga jõuks, mis kunstitunnetusele sügavust ja kõrgust anda suudavad.

Kodumaa kaotus on mõnelegi hingele rohkem kinkinud kui vaenlane võtta on suutnud ja taasvabanemise sümfoonia Eestile on kaugelt kõlamas. Uskuge seda!“

Loetumad