Valmisolek nr 1: Unipiha koolis osatakse hinnata õues õppimist, mis sel korral toimub jalgrattamatka vormis. Foto: Eha Jakobson
|
 |
“9 kilomeetrit ja 88 meetrit,” ütleb esimese aasta koolipoiss Indrek hingeldades ja paneb ratta kooli trepi kõrval asuva silikaatkividest laotud posti najale.
Unipiha kooli laste sügise otsimise matk on lõpule jõudnud. Higiste ja pisut punaste nägudega minnakse kööki jooma.
“Andke uus kann,” kostub söögilauas enne supi söömisele asumist. Kokatädi Anu täidab uue morsikannu, et kõik matkalised saaksid oma janu kustutada.
Seekordne õuesõppe tund on pühendatud sügise otsimisele Luke tee äärses metsas.
Teel õpitakse hanereas liiklemist, õigete vahemaade hoidmist rataste vahel, mäest laskumist ja pidurdamist. Lisaks sellele otsitakse metsa alt üles näsiniin, verev kurereha, kuldvits, hiirehernes. Harjutatakse looduses söega joonistamist.
“Vea nüüd näpuga õhus mööda kaselatvu!” Õpetaja Lembit kükitab Silvesteri (2. kl) kõrvale ja teeb seda temaga üheskoos. “Selle kase jätsid sa vahele. Proovime uuesti!” Samamoodi teevad kõik lapsed enne, kui hakkavad joonistama kaasavõetud valgele paberile kasemetsa.
Õuesõppe tund ei möödu kunagi üllatusteta. Seekord oli selleks suur viie jalaga rohutirts, kelle Keijo (3. kl) oma särgilt äkki avastab.
”Üks tagumine jalg on puudu!” hüüab ta. Kõik tahavad näha nüüd ritsikat, kel ühte jalga pole. Edasi arutletakse pikalt selle üle, kuidas tirts oma ühest jalast ilma on jäänud ning nüüd niimoodi edasi elama peab.
Paberile jõuab tirts siiski kuue jalaga. Kui kõik on tirtsu paberile kandnud, viib õpetaja Lembit ta lastest tükk maad eemale ja laseb seal rohus lahti.
Loodusõpetuse tunnis kirjutavad pisut väsinud matkalised vaatluste vihikusse: ”Sügist on veel vähe. Ainult mõnel kasel olid lehed pisut kollased ja ühel vahtral punased.”
Sügise otsimine Unipiha koolis jätkub.
Eha Jakobson