-2.2 C
Kambja
Pühapäev, 24.11.2024

Arhiveeritud sisu!

Artikkel on rohkem kui nelia aastat vana ja ei pruugi olla ajakohane. Arhiveeritud ajalehe artikli sisu takkajärgi ei muudeta!

Vajalik võib-olla värskema teabega tutvumine!

EsikülgKoduvalla arhiivSamm-sammult läheneb lauluväljak…

Samm-sammult läheneb lauluväljak…

Tänavune laulupeorongkäik – ise tehtud, hästi tehtud Vihma sadas armutult, kuid vesi ei tundunudki sel korral märja ja ebameeldivana – küllap nõnda helgelt heiastub tänavune laulupeorongkäik Tallinna südalinnast lauluväljakule sammunud inimeste mälestustes.

Hommikul, kui rongkäiku minek veel “kohustusena” ees seisis, arvasid nii mõnedki Kambja kooli lastekoori neiud pahuralt, et ehk pole asjal paduvihmaga erilist võlu ja mõtet. Kui rongkäigu ärajätmise otsus oli aga välja hõigatud, tajusid ka kõige innukamad kahtlejad ühtäkki, et kiuslik ilm on “röövinud” neilt laulupidude juurde igiomaselt kuuluva elamuse. Ja kui siis järsku tuli taas võimalus osa saada rongkäigust, sellest Eri Klasi ja teiste dirigentide poolt mitteametlikuna korraldatud ühisest laulupeoteekonnast, oli imekspandav, millise hasardiga meie lauluneiud ohverdasid end tuule ja vihmahoogude meelevalda. Telefonitsi kodustelt kuuldud kaunikesti umbmäärane infokilluke ergutas meie kitsukeses “hotellitoas” Valdeku tänava koolimaja kolmandal korrusel silmapilkselt elu keema. Hoobilt lõppes mitu pikka tundi kestnud ning igati rusuvaks muutunud ebamäärane passimine, õhtust laulupeo kontserti puudutavate juhtnööride ootamine.

Elamustejaht laulude saatel

Laste hing ihkab sündmuste keerisesse. Eelmises Koduvallas on avaldatud pikem kirjeldus, kuidas neiud Nõmmelt kesklinna sõites liinibussis peolistele vääriliselt lauluviisi üles võtavad ning sellega kaassõitjaidki nakatavad. Kui buss Vabaduse väljakul uksed avab, astuvad end julgeks laulnud neiud tänavale, huulil juhtumisi Kambja kooli laul: “Kaunid on lapsepõlverajad/ ehk mõni mälestus veel…”

Rahvaalgatuse korras moodustatud kolonnis leiab koor seismiseks sobiva paiga juhusliku valiku printsiibil, sest mingit regionaalset loogikat peoliste paiknemises tabada ei õnnestu. Küll õnnestub Kambja neidudel jutule ja pildile saada kultuuriminister Urmas Paetiga. Et ministri sõnal on jumet, tõestub sellega, kui Urmas Paet pärast üht telefonikõnet lubab peatset rongkäigu algust.

Nõksuke ootamist ja ilmselt kõigi aegade tavatuima näoga laulupeo rongkäik asub teele… Samm-sammult läheneb lauluväljak, eestlaste pühamu. Vastukaaluks kasvab hetkhetkelt vihma raev ja tigedus. Kuid sellest hoolimata ei märka silm, et eespool keegi lauljate rivist välja astuks ning varju otsima läheks. Vastupidi: pidevalt liitub kolonniga uusi sammujaid. Tullakse bussiootekodadest ja räästaalustest, rutatakse poodidest ja kohvikutest. Palju on neid lauljaid, keda rongkäigu nägemine tabab kui välk selgest taevast. Mindi ju mõne tunni eest oma koorikaaslastest lahku teadmisega, et ühist sammumist ei tule. Kambja vallastki osales laulupeol viis kollektiivi, kuid üksnes lastekoorile sai osaks õnn jõuda rongkäiku.

Rongkäiku aitas õnnelik juhus

Keset seda elevust tajun eriti mõjusalt, et infol on kaasajal üüratu tähendus ja tähtsus. Informeeritus teeb inimese tugevaks ning annab talle valiku- ja tegutsemisvõimalusi. Laulupidu kinkis haruldase mälestuse just neile ligikaudu kümnele tuhandele peolisele, kes õnneliku juhuse tõttu said teada, et rongkäik siiski toimub. Vihmatrotsijaid olnuks veel teist sama palju või enamgi, kui välkinfot oleks suudetud laiemalt levitada. Tulijate seas olnuks kindlasti ka tuhandete kaupa laste-, poiste- ja noortekooride, ehkki just nende tervise säästmisele mõeldes ametlik rongkäik ära jäeti. Kui noorrahvale mõelda, siis laulupeorongkäigu ja sellele eelnenud hommikupooliku sündmused ja suhtumiste arengud sobiksid oma tunneteküllasuses igati eheda näitena ja analüüsimismaterjalina pedagoogilise psühholoogia õpikusse. Täiskasvanutel on küll kiusatus laste parema käekäigu nimel otsuseid teha, kuid tegelikult täpsemalt väljendavad nad oma huvisid ja valmisolekuid ikka ise. Ehk olnuks üldse õigem ametlik rongkäik ära jätta, kuid samas teatada, et igal laulupeolisel on soovi korral võimalus ühisele teekonnale tulla. Kui demokraatlikus riigis on kõrgema võimu kandjaks rahvas, siis laulupeol võiksid selleks olla just peolised.

Vihm kord vaibub, kord ägeneb, kuid pilvekraanid jäävad nirisema. Silmadega rongkäigu ülevust ahnitsedes, rõõmustades ja kaasa elades kulub teekond märkamatult. Ekstreemseid ilmaolusid arvestades palistab tänavaid üllatavalt palju kaasaelajaid, ohtramalt on hõikujaid ja tervitajaid rõdudel ja avatud akendel ja räästaalustes. Kambja lapsed kingivad oma tervitajatele kodukandi põllulilledest kimpe. Üks kimbuke rändab ka Signe Kivi pihku, kes kultuuriministriks oleku ajal kirjutas Kambja laste palvel kaastöö kooli almanahhile “Tootsi taskud”.

Lauluväljaku Oru tänava värava juures tervitab lauljaid koorijuht Aarne Saluveer. Kambjalaste jaoks on see rõõmus taaskohtumine. Emotsioonidest tüüne päeva kõige vägevam üllatus tabab meid aga lauluväljakul, kui selgub et kollektiivide tervitamise on võtnud enda ülesandeks maestro Eri Klas. Eks tema ju oligi see võtmekuju, kelle kutsel kümme tuhat inimest said rongkäigu moodustada. Mehetegu, mis muud, arvab elus esimest korda Tallinna laulupeole tulnud Kambja õpetaja Anne Välja ning viib maailmakuulsale maestrole kimbukese põllulilli.

Toivo Ärtis

Loetumad