-2.2 C
Kambja
Pühapäev, 24.11.2024

Arhiveeritud sisu!

Artikkel on rohkem kui nelia aastat vana ja ei pruugi olla ajakohane. Arhiveeritud ajalehe artikli sisu takkajärgi ei muudeta!

Vajalik võib-olla värskema teabega tutvumine!

EsikülgKoduvalla arhiivKutse klassikokkutulekule - mälestuste paradiisi

Kutse klassikokkutulekule – mälestuste paradiisi

Klassikaaslased on sellid, kes jäävad tuttavateks elu lõpuni. Kambja 8-klassilise kooli 20. juunil 1963. a lõpetanud said kokku 19. juulil 2003, kui lõpetamisest oli möödas 40 aastat.

Kutse kokkutulekule on nagu vaskse kella helin, mis enam kui viiekümneaastased “tüdrukud” ja “poisid” kokku kutsub.

Käime koos iga viie aasta tagant. Nüüd leppisime kokku, et peaksime tihedamalt kohtuma – aastaid on juba omajagu. Üks meiega koos esimesest kuni kaheksanda klassini õppinud poistest on surnud. Lahkunud on ka üks tüdruk, kes meiega koos küll ei lõpetanud, vaid läks õppima Kuuste kooli. Käisime Kambja surnuaias nende haudadel, samuti meenutasime seal lahkunud õpetajaid.

Inimesed kaotavad oma ligimesi ja sõpru, kuid koolikaaslased on niisugused sellid, kes on su tuttavad kogu elu. Seda muidugi juhul, kui klass on olnud monoliitne.

Meie klass ei olnud eriti hiilgav klass. Priimus oli üks tüdruk – Siiri Uri. Väga hästi õppisid Enn Kraav, Ilme Rand (Lints), Valve Viljak (Tallmeister, oli klassiorganisaator). Teised meist olid hoolsad ja tavalised koolijütsid, lorusid meie klassis ei olnud – nii meenutasid meid meie klassijuhatajad Endla Kaldvee ja Helvi Helbe.

Elu on meiega teinud oma käigud nagu malelaual, aga kõik meist on leidnud koha elus. Kuigi vahel on raske otsuseid teha, olukord laheneb. Teada on, et raskused on ajutised nagu elu isegi.

Meenutusterohked kohtumised

Mälestusi meil jagub. Kõige rohkem meenutatakse, kes millega hakkama sai või mida koos tehti. Ühe inimese meenutus meenutab teisele midagi ja siis jutustatame nii, et hommik koidab, aga jutt ei lõppe.

Õpetaja Endla Kaldvee (klassijuhataja esimesest neljanda klassini) mäletab neid aegu, kui me väiksed olime ning pahandusi vähem tegime. Tema oli see, kes õpetas meid lugema ja kirjutama. Kindlasti tuli tal olla ka mõnele õpilasele ema eest. Need aastad, kui Endla Kaldvee õpetajaametit alustas, olid tõeliselt rasked aastad. Perekonnad ja kodud olid lõhutud, palka saadi 0,01 kopikat ja päevanorm oli suur (olen näinud töökäske).

Õpetaja Helvi Helbel, meie klassijuhatajal viiendast kaheksanda klassini, on meie kohta rohkem vigurtrikke meeles, sest olime siis juba suuremad. Ta oli nõudlik ja väga korrektne, aga ta armastas meid. Praegugi veel, kui tervis lubab, tuleb ta meiega kohtuma. Kui meie õpetaja tervise pärast tulla ei saa, sõidame meie tema juurde. Istume, ajame juttu… Küsisin Helvi Helbelt, kas ta oli Kambja koolis klassijuhatajaks veel mõnele klassile. Ta vastas: “Teie olite mul ainukesed Kambjas. Olite üks eriline kamp, sest teist paljudel olid kodudeks vanad talud. Praegusaja lapsed elavad paneelmajades, mis on paljuski teisiti.”

Oleme oma kokkutulekutel eriliselt ja sügava tänutundega meenutanud eesti keelt õpetanud õpetaja Endla Langelit – ta oli hingega meie õpetamise juures. Kahju, et meist kellestki ei saanud kirjanikku ega luuletajat.

Direktor Jaan Aia oli väga huvitav ja tugev isiksus. Ta astus väärikalt klassi, viiul käes, nagu tahaks öelda: “Jõuad laulda, jõuad elada.” Jaan Aiast on väga palju mälestusi. Üks suur tegu, mis tema ettevõtmisel koos õpetajate ja õpilastega tehti, oli elektrijaama ehitamine jõele. Aia Jaani tamm (nagu külaelanikud kutsusid) andis meie koolile valgust mitmeid aastaid, aga õpilaste jaoks oli selle ehitamine suur kogemus ja töökasvatus, millest tänapäeval puudu jääb.

Meenub, kui üks meie klassis õppiv poiss enne muusikatundi määris viiulipoogna parafiiniga. Ununenud on laul, mida Aia tahtis alustada, kuid meil on praegu veel meeles see räme kräuksuv heli, mis viiulist kostis. Klass oli haudvaikne. Arvan, et kõik ootasime õudset maru, aga direktor, ise näost punane, ütles jämedal rahulikul häälel: “Kes seda tegi, see tõusku püsti!” Keegi ei tõusnud. Jaan Aia teatas, et me oleme argpüksid. Rohkem sellest sel korral juttu ei olnud. Kui Jaan Aia oleks maetud Kambja surnuaeda, siis tema viimne puhkepaik oleks alati korras ja lilled õitseksid seal.

Meenutame oma õpetajaid suure tänuga ja mõnikord kerge huumoriga. Mälestused on ainuke paradiis, kust keegi ei saa meid välja ajada.

Osa meie klassist on kohati passiivsed, aga see eest stabiilsed. Viimati oli koos 12 lõpetajat. Kui olla täpne, siis oli meid koos 13 “tüdrukut” ja “poissi”, sest oleme kutsunud ka neid, kes on õppinud meiega koos lühemat aega – nad on olnud ju meie klassikaaslased.

1.septembril 2005 möödub 50 aastat meie lennu (Kambja kooli õpilased 1. septembrist 1955 kuni 20. juunini 1963) esimesest koolipäevast. Õpetaja Kaldveega oleme põgusalt rääkinud, et kui päevi ja tervist on, peaksime kõigiga kokku saama. Niisiis, kõik, kes ükskõik mis aastal on õppinud meie klassis, võtke ühendust telefonidel 748 5509, 748 4468 või 5553 6847, et saaksime kavandatava kohtumises asjaolud läbi rääkida.

Meie klassi “poiste” ja “tüdrukute “deviisiks on: “Mitte vananeda, vaid aidata üksteisel mälestuste kaudu nooreneda.”

Klassi nimel tänan õpetajaid, vanemaid ja kõiki häid inimesi, kellega oleme kokku puutunud, kes oma eeskujuga on aidanud meil eluteel sammuda. Sõprust tuleb otsida lähedalt. Ainus õige tõde on see, mis aja jooksul ära ei kulu.

Urve Liivoja (Anja)

Loetumad