Projektijuht Kaido Mark:
Elutargad inimesed ütlevad, et ebaõnnestumised tuleb ruttu unustada. Seda on vist lihtsam öelda, kui selle järgi talitada. Igatahes kulus mitmeid aastaid, enne kui mina kunagisest kibestumisest üle saanuna järgmise projekti kirjutamise ette võtsin. Aastatetagune “esimene vasikas”, kodukandipäeva rahataotlus, visati aia taha sõnadega, et igale külajaanikule või õlleprallele nüüd küll raha ei anta.
|
 |
Sellega on seletatav ka mõningane kõhklus, kui Mitteeestlaste Integratsiooni Sihtasutuse poolt välja pakutud projektikonkursi kallale sai asutud. Kõlava nimega projekti “Vabaduse teekond” tingimused tundusid meile sobivat: tegemist ju ikkagi Julius Kuperjanovi kodukooliga ja küllap oli kaalu ka pikaajalisel koostööl tänapäeva kuperjanovlastega. Lisaks tõsiasi, et oleme juba viis aastat igal kevadel püüdnud oma õpilastele võimalikult odavalt põnevaid õppereise korraldada.
Sellele vaatamata oli usk asja õnnestumisse üsna väike. Seda suurem oli rõõmus üllatus, kui ühel hommikul leidsin meie taotluse sihtasutuse koduleheküljelt rahasaanute nimekirjast. Kuna kolleegide ühiste jõupingutuste tulemusena oli eeltöö – marsruudi paikapanek, õpilasreferaatide koostamine, seinalehed, ristsõnad ja kõikvõimalikud kooskõlastamised – tehtud, ei jäänudki enam muud üle kui ekskursioonihommikut oodata.
Aga laskem nüüd noortel asjaosalistel endal muljeid pajatada. Üks eripära veel. Giidideks olid meil sedapuhku õpilased ise, kes bussimikrofoni kaudu reisi vaatamisväärsusi teistele tutvustasid. “Vaba mikrofon” sai ruttu populaarseks: lisaks tõsisele jutule lõbustasid meid Keili ja Annaliisa oma toredate lauludega.
Reisikirjaks olen seekord kokku miksinud 5. klassi õpilaste Tairi Ristisaare ja Martin Sakuri ning 7. klassi õpilaste Annika Alliksaare, Anni Ojala, Andrika Brikkeli ja Silver Kase reisielamused.
Koondreisikiri õpilastelt
Meie kool taotles selleaastaseks kooliekskursiooniks projekti kaudu raha, mille eest läksime kaheks päevaks Lätti. Mulle meeldis see väga, sest tegemist oli esimese ekskursiooniga, mis kestis kaks päeva ja mille me saime tasuta. (Silver)
Ära sõitsime reedel, 21.mail kell 9.00. Esimene paik, kuhu me minema pidime, oli Vastse-Roosa metsavenna talu. Sinna sõitsime me umbes kaks tundi, mis möödus väga lõbusalt. See oli hea, et selle kahe tunni jooksul ei hakanud kellelgi paha.
Kui kohale jõudsime, siis kõik jooksid bussist välja, kes kuhugi põõsasse, kes kiige peale. Kiige peal saime algul ainult ühe suure hoo teha, aga meile lubati, et pärast saame veel kiikuda. Nii me siis läksime ühe metsavenna pojaga kaasa, kes hakkas metsavendadest lugu rääkima.
Tükk maad targemana suundusime edasi majja, kuhu see mees ennast ära peitis. Ta ütles enne, et kes ta üles leiab, saab pärast mootorpaadi juht olla. Kõik otsisid suure huviga, aga algul keegi ei leidnud. Äkki Kristiina hõikas: “Mina leidsin!” Mees oli ennast kahe seina vahele ära peitnud.
Maja juures oli vana naine nimega Eha. Ta rääkis meile oma noorusest, kui ta isa oli metsavend ja kuidas nad emaga kannatasid. See toimus nii kaua aega tagasi, aga Ehal oli see hästi meeles. Kui ta sellest rääkis, siis ma vaatasin, et ta hakkab nutma, aga ei hakanud. (Andrika)
Seejärel suundusime punkreid uudistama. Talurahvas kutsus ühte neist “Laari sviidiks“. Punkris oli kõige huvitavam puskar, sest seda sai näpu otsas põletada, aga kahjuks ma seda juua veel ei võinud. (Martin)
Siis läksime metsavenna tallu, kus saime kerge eine. Meile pakuti koorega keedetud kartuleid, mida pidi ise puhastama. See oli väga tore elamus. Peale söömist jagati kõigile metsavenna laulikud, kust laulsime tuntumaid laule. Seejärel läksime alla jõe äärde, kus saime mootorpaadiga sõita. Ka see oli väga vahva. (Annika)
Ape piiripunktis ületasime piiri ja sõitsime Lätti. Pärast tunnipikkust sõitu oli meil veel üks söögikord.
Kõigepealt sõitsime Cesisesse, kus käisime vaatamas Vabaduse mälestussammast. Cesis on eesti keeles Võnnu. Mälestusmärk oli pühendatud Eesti ja Läti sõduritele, kes langesid Landeswehri vastases sõjas.
Edasi läksime vaatama Liivi ordu lossi varemeid. Seal oli väga ilus. Vaatasime ka tiiki, purskkaevu ja skulptuuri, mis kujutas kangelase võitlust kentauriga. (Anni)
Nüüd sõitsime suuremasse linna Valmierasse, kus me ööbisime. Käisime spordihoones, kuhu viisime oma asjad ja läksime linna peale jalutama. Õhtusööki sõime restoranis, mille nimi oli Bastion ja kus oli väga hea ja odav praad. Käisime veel poes ning pöördusime tagasi spordihoonesse, kus möllasime edasi, nii et öösel ei saanud keegi magada. Kõigil oli õhtul igasuguseid tegevusi. (Silver)
Spordisaalis mängisime natukene ja öösel saime pidevalt pahandada, kuna meil polnud und ja naersime pidevalt Andrika ja teistega. Just öösel oli väga põnev, kui lollitasime seal. Trampisime Andrikaga Helari seljas, tegime talle massaaži. Lõpuks jäime pika naermise peale magama. Hommikul tõustes olid kõikidel kohutavalt unised näod, aga pidime kiiresti tegutsema, kuna kella üheksaks oodati meid sööma. Seejärel ostsime Andrikaga viimased Läti jäätised ja asusime teele Eestimaa poole.
Gauja (Koiva) jõe ääres käisime metsas vaatamas soomusrongide ülema Anton Irve mälestusmärki, mis oli väga huvitav. Siis läksime jõe äärde, mis oli mõlemalt poolt liivaluidetega piiratud. See oli väga ilus vaatepilt. (Annika)
Tagasiteel näidati meile Valgas, kuidas piirivalvurid oma tööd teevad. Üks piirivalvuritest peitis ära amfetamiini ja siis toodi sinna koer, et see üles otsida. Koeral käis see kiiresti. Pärast peideti amfetamiin Stena püksisäärde. Kohe, kui koer keelatud kraami leidis, hakkas ta Stena pükse kraapima ja võttis püksisäärest kinni. Pärast saime me ise amfetamiini nuusutada. See oli väga halva lõhnaga. Enne lahkumist pildistati meid koos piirivalvurite ja koeraga. (Tairi)
Meie järgmine sihtpunkt oli Võru, kus külastasime J. Kuperjanovi pataljoni. Seal näidati meile kasarmuid, kartsa ja takistusrada, mille olen minagi läbi teinud. Peale selle nägime me veel J. Kuperjanovile püstitatud mälestusmärki. Me saime sõdurite sööklas süüa, aga portsud olid nii suured, et mul hakkas lausa paha. (Silver)
Viimane koht, kuhu me sõitsime, oli Kubija. Kubijas asus Lendorava rada, mis oli umbes üheksa meetri kõrgusel puude otsas, aga kahjuks mina sinna minna ei julgenud, kuna ma kardan kõrgust. Aga selle asemel ma orienteerusin See oli väga huvitav, kuna ühes punktis oli põnevalt tehtud ämblikuvõrk. Ja vahel eksisime ära, sest ei saanud kaardist hästi aru. Lõpuks leidsime tagasitee.
Siis näitas köitel ronimise instruktor meile benjihüppeid, mida vaadates käis ka endal jube tunne kõhust läbi.
Nii meie ekskursioon lõppeski. Sõitsime koju ja bussis oli ka väga lõbus, kuna laulsime karaoket. Kui kodu juba paistma hakkas, oleksin tahtnud tagasi sõita, sest nii vahvat ekskursiooni pole veel olnud. (A
nnika)