Sellise pealkirjaga teabeleht kutsus külarahvast liugu laskma ja muidu ilusat päeva veetma.
Kuigi külaliikumine ei ole veel suurt hoogu sisse saanud, oli neid, kes soovisid üritusest osa võtta, üle viiekümne. Tulijaid oli nii lähedalt kui kaugemalt.
Võimaluse väga uhket ja pikka liugu lasta andis lahke Oru talu pererahvas. Nende õuel toimus ka supi- ja kuklisöömine ning uhkelt lehviva lipu all sai lõkke ääres end soojendada ja külarahvaga juttu puhuda.
Päeva alustasime Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamiseks mõne isamaalise luuletusega. Neist ühe tooksin ära ka siin:
See väike maa siin põhjataeva all-
kolmveerand aastat külm ja valkjashall,
kus igihaljad on vaid okaspuud,
kus valgust täis on ainult suvekuud,
kus talvepäike tõustes loojub taas,
kus rahvalauludel on nukker meelelaad-
see on Su sünnimaa.
Just Sina mõista saad
ta rõõme, muresid ja valusid,
ta linnatänavaid, ta väiketalusid,
ta põlde, metsi, jõgesid ja merd,
ta meelelaadi, talitsetud verd.
Siin on Su isamaa, Su emakeel-
kui Sina neid ei mõistaks,
kes siis veel?
Leelo Tungal “See väike maa”
Kuna jalad juba sügelesid ning hing ihkas kelgumäele, siis edasine päev mööduski põhiliselt lumes möllates. Võimalusest kelgusõitu teha ei loobunud mitte keegi. Liug ei jäänud laskmata ühelgi kohaletulnul. Nii et linad peaks sel aastal Maidla pool hästi kasvama. Lusti jätkus mäel mitmeks heaks tunniks. Ega kelk polnud liulaskmiseks ainus võimalus. Leidlikud mehed olid kohal palju ekstreemsemate vahenditega. Selgus, et autode plekkosad on väga mõnusad liulauad.
Elis, üks vastlapäevalistest, arvas: “Sinna oli kokku tulnud väga palju ja toredaid inimesi. Lahe oli vaadata, kuidas kõik mäest alla lasid, ka vanemad inimesed. Mõnus oli üle pika aja kelgutada. Ma poleks arvanudki, et mul vastlapäev võiks nii toredaks kujuneda.”
Toreda päeva eest tahaks väga tänada Oru talu pererahvast lahkelt oma õuele lubamise eest ning Kambja vallavalitsust, kes meie üritust toetas.
Piia Paulson