Ühel veebruarikuu tuisusel päeval said Unipiha kooli õpetajad meilitsi kirja oma endiselt õpilaselt Pille Pruulilt, kes praegu õpib õpetajaks Tallinna Pedagoogilises Ülikoolis.
“Täna tulid kasvatusteaduse loengus jutuks igaühe omapärased koolikogemused. Loomulikult võtsin sõna ning rääkisin oma algkoolikogemusest meie armsas koolis.
Ning siis alustas TPÜ õppejõud Tiiu Kuurme juttu: "Jah, näiteks Eha ja Lembit Jakobson on liitklasside õpetajad pisikeses Unipiha Algkoolis /…/." Loomulikult oli õppejõu üllatus suur, kui kuulis, et olengi sealt pärit.
Millegipärast haaras mind peale loengut selline nostalgiline meeleolu: minu lapsepõlv möödus ju tegelikult ideaalselt. Kool oli kui teine kodu koos paljude õdedevendadega. Ma ei teadnud, mida tähendab õppimata jätmine või laisklemine. Linnakooli minnes aga avastasin, et ei peagi igaks tunniks õppima. Väljas ei pea loodust uurima ning laulmine jäi edaspidi vaid laulmise tundi… Ja selles vaimus õppisin kuni keskkooli lõpuni. Kahju.
Öeldakse, et maakoolist tulnud laps ei saa linnakoolis hakkama, tema õppeedukus langeb. Mina isiklikult vaidlen sellele vastu. Kuna Unipiha koolis pidime igaks tunniks õppima ning õppetöös pöörati tähelepanu iga lapse individuaalsetele vajadustele, siis arenesid lapsed maksimaalselt. Täpselt nii nagu nende võimed tol hetkel lubasid. Ma ei olnud linnakooli minnes sugugi rumalam kui teised õpilased. Loomulikult polnud ma kunagi klassi priimus – olin selleks liialt laisa loomuga, kuid üle keskmise olin sellele vaatamata ALATI! Usun, et suure osa sellest võlgnen just algkooli esimestele klassidele! Aitäh Teile!!!
Väga tahaksin Teile külla tulla ja oma silmaga näha, kuidas Teil läheb, kuid hetkel olen hõivatud oma bakalaureusetöö kirjutamisega ning samuti tööga Draamateatris. Kuid luban, et ühel ilusal päeval…
Palju jõudu ja edu soovides,
Teie endine õpilane
Pille Pruuli”
***
Päev hiljem said Unipiha õpetajad meili ka TPÜ õppejõult Tiiu Kuurmelt: “Tere Lembit! Mul oli ju rõõm sellist juttu kuulata, mida Su õpilane rääkis. Ja oli äratundmisrõõm, et teid tunnen Ehaga. Et teete nii ilusat tööd.“
Lembit Jakobson
Lembit Jakobsoni kaaskiri toimetusele:
Toivo!
See ei ole „enesekiituse raske töö“, vaid näitamine mõnele lapsevanemale, kes meie külast oma lapsi linnakooli saadab, et see, mida me teeme, ei ole siiski möga.