Pisut kultuurist ja meid ähvardavast kultuurituse piisknakkusest:
Peale taasiseseisvumist oleme meie, eestlased, ikka ja jälle endale rusikaga vastu rinda tagudes end kultuurrahvaks ja Euroopasse kuuluvaks tunnistanud.
Kõigel, mis möödaniku hämaruses, on nõukogude aja silt küljes ning see on taunimisväärne ja pähh. Ent minule tundub mõnikord, et sellel hallil stagnaajal hindasime endid, oma rahvuskultuuri ja selle väärtusi rohkem kui praegu.
Hea lugeja, ära arva nüüd, et mind on haaranud nostalgiahood vanade heade aegade järele. Sulge ja paberit orjama sundisid hoopis nähtused – justkui mingist kõverpeeglist vaadatud –, mis on mind pikka aega vaevanud. Sellest kõigest kirjutama ajendas mind viimase tõukena hiljutine vestlus ühe oma hea tuttavaga, kelle värskeim teatrikülastus talle ei midagi enamat kui suure pettumuse valmistas. Usun, et see värvikas kirjeldus kultuuritemplis nähtust ei olnud ülepaisutatud, sest kohe meenus mulle, et midagi sarnast kogesin ise peaaegu aasta tagasi ühel Tallinna Draamateatri külalisetendusel “Vanemuise” kontserdimajas.
Ülearu palju sigimist-sagimist
Niisiis, sellel kevadsuvisel mõnusal õhtupoolel oli müüdud teadatuntud kassatükile “Eesti matus” täissaal pileteid. Sigimist-sagimist tundus ülearu palju, aga seda pidasin esialgu rahva kohanemisraskuseks. Kuid ka edasi jätkus ehmatavat, šokeerivat küllaga. Kuhugi näisid kaotsi olevat läinud vanad kombekad käitumismallid. Liigsuure lärmakuse ja silmnähtava närvilisusega otsiti oma istekohti. Eirati tava liikuda ridade vahel näoga istuja poole. Silma hakkas lapsus, et mehed unustasid langetada klapptooli õrnema soo esindajatele. Nähtu krooniks tundis keegi tagumistes ridades istujaist eespool ära oma tuttava. Nad oleksid nagu kuskil tänaval kokku saanud – valjuhäälselt vahetati komplimente üle terve saali.
Siit-sealt kõrvukostvate repliikide järgi sain peagi aru, et vaatajate hulgas on ka grupp soome turiste, kelle riietuse järgi võis pigem arvata, et nad on tulnud pik-nikule.
Kogu see seltskond ja miljöö meenutas rohkem nagu tivoliparki. Vali jutuvada ja vaatesaali sisenemine käis veel mõnda aega pärast seda, kui laevalgus reostaadiga juba summutatud oli. Siis õnneks haaras laval toimuv mind endasse ja ma suutsin muu unustada.
Vaheajal aga silmasin fuajees jalutamas (tule taevas appi!) nahkriietes mootorratturit, rasked tanksaapad jalas ja isegi kiiver näpuotsas. Hetke vältel tundsin pintsaklipslasena end ebamugavalt, sest midagi nii drastilist ei olnud ma varem näinud. Muidugi ei arva ma, et see nähtud isend oli meie hõimurahva väärikaim esindaja, aga enam ei imesta, kui mõne aja möödudes kange mehepoeg (juba meie endi hulgast) koos tsikliga platsi sisse võtab. Vanade roomlaste hüüdlause “Ubi bene, ibi patria” (kus hea, seal on kodune) ei anna meile õigust end kusagil külas õdusalt tundes ameerikalikult jalad lõdvalt lauale lüüa. Seepärast peaks meelde jätma hoopis niisuguse mõttetera: “Käitu kodus nii, nagu oleksid presidendi juures vastuvõtul, siis tunned end ministri vastuvõtul nagu kodus!”
Suurema osa oma teadlikust elust olen elanud sotsialismis ja midagi head ehk järgimisväärset on mäletada ka nendest aegadest. Tean, et tollal kultuurseks ajaviitekohaks arvatud restorani ilma lipsuta ja daamidel ilma saatjata siseneda ei lubatud. Nüüd on teksapüks teatris (vähemalt suvel) üsna tavaline nähtus.
Praegune piletite hind ja rahakoti paksus lubab teatrit külastada haruharva ja seepärast peaks olema sellise võimaluse avanemisel see päev meile eriti tähtis ja pidulik. Niisama pidulik kui esimene kooli- või pulmapäev, milleks valmistutakse kaua ja varutakse aega. Selle päeva riietus ei pea olema tingimata moodne ja kallis, ent oluline on, et see oleks korrektne, hästi hoolitsetud ning mitte tavapärane.
Võib-olla ma eksin, aga mulle tundub, et veel kümmekond aastat tagasi olime kombekamad, reserveeritumad, omasime rohkem takti ning tõrjusime vapralt eemale ida poolt sissetrügivaid, meie elutervet kultuuri nakatada püüdvaid pisikuid. Eesti mudel öeldakse olevat põhjamaine nii majanduspoliitiliselt kui ka kultuuriliselt. Põhja-Euroopa rahvana tuntakse meid natuurilt tasakaaluka ja vaoshoituna. Seda me tõepoolest ka igipõliselt oleme.
Vabakasvatus mürgitab
Juba pikka aega on ahvatlevast läänemaailmast Maarjamaale sissevoolanud kõiksugu head ja paremat, aga sekka pesuveega ka solki. Lohakalt Euroopa Liidu uksi avades on üsna selge, et selles rahvuste paablis neelatakse varem või hiljem meid koos oma saba ja sarvedega.
Lääneliku vabakasvatuse katlas keedetud ja narkotsiga vürtsitatud supp mullitab juba ammu üle, mürgitades nii meie toekaid väljakujunenud kultuuritraditsioone kui käitumisnorme. Selles suures kaotatud aja tasategemise tuhinas oleme lisaks kõigele eesrindlikule valimatult astumas kandadele ka nendele numbrilistele näitajatele, mis kujutavad elu pahupoolt. Meie senini normaalselt toimivasse elustiili on häirivalt sisse hiilinud üliagressiivsus või siis muidu lamasklevlodev ellusuhtumine.
Lihtsameelselt latti madalale lastes alahindame endid, ahvime suure püüdlikkusega teisi ja haagime endile külge meie kultuurimaastikule mittesobivaid elemente. Kunagi lastehaigusena läbipõetud ja taas vahepeal õilmitsema löönud kadakasaksluse propageerijad said siiski valusa hoobi, kui tänavuse eurolaulu valis rahvas, kes ei häbene oma esivanemaid, nende keelt ja kultuuri. Selline, piltlikult öeldes hea laksakas kurtidele vastu kõrvu, sunnib neid edaspidi ehk vähem kummardama võõramaa iidoleid ja rohkem kuulda võtma üleskutset: “Eelista eestimaist!”
Selles kiiresti liikuvas ja tõmblevas ajamöllus ei tasuks eriti loota, et paljutõotatud euroopa päike paitab alati meie palgeid ning avatud akendest lõõskav tõmbetuul silitab hellalt meie päid. Et mitte lasta kultuurituse piisknakkusel levida, peaksime olema rohkem avarama pilgu ja kriitilisema meelega. Kõik see, mis üle piiride meile sisse tulvab, ei peaks olema harjumuslikult matkimist väärt sellepärast, et on “made in” või lihtsalt in.
Siinkohal meenub mulle veel üks vana lugu sellest, kuidas sulane salaja öösiti pimedas sahvris peremehe tagant mett lusikaga suhu toppis. Märgates magusa kadumist, asendas taluomanik mee tökatiga. Ja olgugi et sulane nüüd keelel kibedat maitset tundis, kordas ta süües ikka endamisi: “Oled, mis sa oled, aga ma tean, et oled hää!"
Kahjuks on selle kelmi ja variseri järglasi, neid, kes halva mängu juures head nägu püüavad teha, meie seas praegugi. Niisiis, ärgem toitkem kultuuritust!”
Parafraseerides meie mõttekorüfeed president Lennart Merit – “Olgem eestlased, saagem eurooplasteks!” – julgen lõpetuseks sekundeerida siiski nii: “Olgem eurooplased, aga jäägem eestlasteks!”
Kõigile elamuslikke teatrimuljeid ja valla kultuurielust aktiivset osavõttu soovides
kultuuritöötaja Juhan Sakur