Kambja raamatukogus leidub rohkesti postmodernistlikku kirjandust
On 21. november. Vallamaja saalis säravad tuled. Üles on seatud raamatunäitus. Täna õhtul peab siin aset leidma üritus postmodernismist ja nüüdiskirjandusest.
Tund enne algust teeb viimaseid ettevalmistusi korraldaja, Kambja raamatukogu juhataja Andres Madisson. Andrese sõnul on Kambja raamatukogu Tartumaal üks postmodernistliku kirjanduse rohkemaid külaraamatukogusid. Andres on meeldivalt ühiskonnakriitiline.
Ligikaudu tund hiljem on saali kogunenud kahtlaselt vähe rahvast. Mu mõtteis hakkab kumama kurblik tõdemus: see on kohalike kultuurlaste selgelt väljenduv vastuseis nüüdisaja temaatikale. Siiski tunneb üks vanema generatsiooni esindaja asja vastu huvi.
Viis minutit enne ürituse algust saabub auto koos lektor Janek Kraaviga. Jah, tal ei ole (õnneks!) uhkeid tiitleid… Kuid sõbralikkus ning vähene vajadus tähelepanu järele on märgid, mis külalist kohe iseloomustavad. Mida tõesti on vaja, see on publik.
Kraavi ei lase end tühistest asjadest häirida ning moodustab vähestest koosviibijatest vestlusringi. Ta käsitleb postmodernistlikku maailmaehitust ehk nüüdiskirjanduse alustala. Kraavi on selle valdkonna uurijana üks esimesi ning ka kõrgelennulisemaid.
Kahju on kultuurihuvilistest, kes ei tulnud. Nad oleks saanud teada, miks eelistatakse väärtkirjandusele „seepi“ ning seltskonnakroonika ajakirju. Viimane ehk ongi näide nüüdisaegsest maailmast, mida osalised ise kuidagi tunnistada ei soovi.
Olgu ürituse kiituseks külalise sõnad: „Vähem on alati parem kui rohkem.“
Heigo Mägi