Luule see ei tule tuulest
vale puha
tuulest just
Siis kui kase hiirekõrvu
silib karge kevadtuul
peidan silmi armust õrnu
oma uksed avab süda
ohkest sünnib kirjarida
värssidesse paotub huul
Aina õhust püüan sõnu
pliiatsiga kokku seon
tunnen oma õnnest mõnu
tänuks panen kokku peod
Sügistuul teeb süngeid tiire
sätib asju kuis ei tea
elus rikutakse piire
mida puutuma ei peaks
tõest ja vaimust sõnu ritta
kibe tuleb luulekeel
ja kui väheke jään hätta
uusi tuuli ootan veel
Aina õhust püüan sõnu
pliiatsiga kokku seon
tunnen oma trotsist mõnu
tänuks panen kokku peod
Siis kui kodus ootab pere
laps lööb rõõmsalt kaela käed
selle soojuse ja mere
unejutud metsalood
mida hingepõhjas näed
rõõmsaks tähevaibaks koon
Aina õhust püüan sõnu
pliiatsiga kokku seon
tunnen oma elust mõnu
tänuks panen kokku peod
Luule tuleb ikka tuulest
see mis liigub
sellest just
Tiina Tiideberg
juuni 2003