Kuuste laste ekskursioonimuljed 20. mai oli eriline päev, sest siis käisime kogu kooliga ekskursioonil. Väiksematele tuli suur korralik valge buss, aga suurematele mingi logu Ikarus. Me hakkasime sõitma läbi Tartu Peipsi poole. Kõik said kohe ristsõna, kuhu pidi ekskursioonilt vastuseid otsima.
Esimesena jõudsime Varnja piirivalvekordonisse, mis oli otse Peipsi kaldal. Seal oli kõrge torn, millest jälgiti Eesti-Vene piiri. Kõik ronisid kohe torni otsa, kust oli väga hästi Peipsit näha. Me käisime ka majas, kus olid piirivalvurite toad, jõusaal ja saun. Mõned öise vahetuse mehed magasid, sellepärast pidime olema väga vaikselt. Me nägime arvutist kõiki Peipsi peal sõitvaid laevu ja paate. Iga ruut tähistas ühte paati. Õues näidati meile narkokoera, kes oli tark, aga väga keevaline.
Järgmisena sõitsime läbi kolmest vanausuliste külast. Nende nimed olid Varnja, Kasepää ja Kolkja . Külades olid väga kitsad teed ja majad olid tihedalt teede ääres. Sealt sõitsid vist autod väga harva mööda. Kõik inimesed lehvitasid meile.
Peipsi-äärne ala oli sibulapeenraid täis. Need erinesid tavalistest peenardest: olid nagu kastid, sest nad olid väga kandilised.
Alatskivil ootasid meid Vabadussõja samba juures kaks giidi. Kõigepealt läksime surnuaiale. Seal vaatasime Juhan Liivi hauasammast. Sellele oli kirjutatud luuletus, mida õpetaja Nemvalts peast teadis ja meile esitas. Siis läksime Laksi Tõnise hauale. Temast on ka kirjutatud luuletus.
Surnuaialt läksime Alatskivi matkarajale. See oli 2 kilomeetrit pikk. Mina jooksin enamuse ajast ja ei kuulnud suurt midagi.
Alatskivil oli ilus loss, mis seisis mäe otsas. Eemalt vaadates oli see nagu unistuste loss. Sisse me ei saanud, aga lossi ees olid purskkaev ja kahur ning lossi ümber lahe kõrge müür, mille peal sai joosta.
Edasi nägime Lossi- ja Veskijärve, kus ujusid luiged, Truuduse tamme ja Punast allikat, milles silmi pestes pidi nägemine paranema. Kõik õpsid proovisid seda.
Matkarada lõppes Kalevipoja sängi juures. Sinna tulid meile bussid vastu ja me hakkasime lõunatama.
Kalevipoja säng on kõrge voodikujuline mägi, mille ühes otsas oleks nagu padi. Giid rääkis, kuidas Kalevipoeg endale sängi tegi ja ülejäänud liivast tekkis Kooljamägi. Nüüd oli sängi peal suur kiik, kus kõik kiikusid. Pärast lõunat võttis kehalise õpetaja aega ja need, kes tahtsid, jooksid aja peale Kooljamäest üles ja alla. Mäe otsast leidsin väikese sisaliku. Algul mõtlesin, et võtan ta kaasa, aga siis otsustasin ikka lahti lasta.
Edasi sõitsime Kallastele, kus oli Peipsi kaldal punasest liivakivist pank. See oli 8 meetrit kõrge ja panga sees olid koopad, peal aga väike surnuaed. Kallastel läksime lõpuks ometi poodi. Poeskäik meeldis mulle väga.
Väägveres oli jaanalinnufarm. Peremees rääkis, et jaanalind elab keskmiselt 40 aastat ja kaalub 120 kilo, aga mõned linnud elavad 80-aastaseks. Me andsime neile heina süüa. Jaanalind sööb väga hästi käest heina. Siis käskis peremees ühel jaanalinnul istuda. Jaanalind istuski ja mees istus talle selga, aga ei sõitnud temaga. See oli peaaegu nagu reklaamfilmis. Üks 
suur isalind läks vihaseks ja hakkas imeliku häälega undama. Kui jaanalind vihastab, sirutab ta enda 3,5 meetri kõrguseks. Tema jalahoop võib inimese tappa. Meil lubatigi ainult emalinde puutuda. Seal näidati ka jaanalinnumuna ja sai seda kätte võtta. Keegi leidis jaanalinnusule ja siis oli teistelgi vaja sulgi otsida. Jaanalinnud olid tõesti lahedad.
Kavastus sõitsime me parvega üle Emajõe. Parv liikus mööda ketti ja et edasi sõita, tuli suurt ratast ringi ajada. Kõik tahtsid proovida vändata ja jõudsimegi kohale.
Koduteel läks teine buss Reola ja Kuuste vahel katki ja me läksime jala koju. Enne käisime veel Rebase poest läbi.
See oli tore ekskursioon, olgugi et ainult Tartumaal. Pärast tuli kõigil teha tunnikontroll ja kirjutada kirjand.
Kirjandikillud pani kokku õpetaja
Heli Nemvalts