Jahimees tunneb hästi nii loodust kui metsloomi

795

Jahist ja inimestest mõlgutab mõtteid Kambja Jahiseltsi esimees Toivo Sild Kaladest ja kalameestest räägitakse ja kirjutatakse üsna tihti. Kambja vallas teatakse ja tuntakse tublisid kalamehi üle valla. Kirg viib kalamehi tihti oma eluga riskimise piirile kevadisel jääl, kuid sellele vaatamata ei mõista keegi neid hukka.

Jahist ja jahimeestest ei kirjuta peaaegu keegi ja kui kirjutab, siis ikka halva alatooniga. Kuidas aga näeb välja suhe tegelikkusega? Tahaksin vaagida selle teema mitut tahku, kuna jaht, jahiloomad ja inimesed on käesoleval ajal kardinaalselt erinevad endisaegsest ehk nõukogude jahisüsteemist.

Sel aastal toimub jahiseltsides uute majanduskavade väljatöötamine ja jahiseltsi piiride kooskõlastamine naaberseltsidega. Samas ka uute jahindusliku kasutamise lepingute sõlmimine maaomanikega, kellega varem pole lepingut sõlmitud (kehtivad ka varem sõlmitud lepingud). Suhtlemine maaomanike ja naaberjahimeestega andiski mõtte kirjutada jahiga seonduvast ja ka probleemidest.

Võtame alustuseks jahiulukid ehk rahvakeeles metsloomad ja linnud. Isiklik kogemus 45-aastase jahimehestaa¸i ajal ja teadlaste uuringud on näidanud, et jahiloomade arvukuses kehtib teatud kõi-kumine, mida ei reguleeri jahimehed. Nimelt arvukuse enam-vähem seitsmeaastane languse ja tõusu periood looduses. Seda just suurulukite (põdrad, metssead, kitsed) osas. Kui ühtegi looma ei kütitaks, siis arvukuse suurenedes tekitavad metsloomad kahju loodusele ja inimestele (metsakahjustus, kartuli- ja viljapõldude kahjustus jne). Samas reguleerib loodus liigse arvukuse metsloomade hulgas levivate taudide (haiguste) näol. Surnud suurulukite hulk tekitab omakorda rebaste, kährikkoerte, huntide ja teiste kiskjate arvukuse tõusu, mida piirab omakorda levima hakkav marutaud, aga selle kahjulikkus inimestele ja koduloomadele on korvamatu.

Kiskjate arvukuse piiramist ei motiveeri aga karusnaha madal hind ning parkimise kõrge tasu. Siiski hukatakse marutaudis loom igal juhul!

Siit võib loogiliselt järeldada, et jahimeeste tegevus metsloomade küttimisel aitab kaasa loomade arvukuse hoidmisele vajalikul tasemel, et nende toidulaud kataks vajadused ja kahjustused oleksid minimaalsed. Siit ka igaaastane laskelimiitide suurendamine või vähendamine vastavalt loomade arvukuse tõusule või langusele.

Jahimeeste tegelikust elust

Vale on inimeste arvamus, et jahimehed on ainult tapjad ja saak liha näol katab pere aastase lihavajaduse. Ainult üks näide, mis on välja arvutatud teadlaste poolt. Võttes arvesse Eestimaa pindala ja metskitsede arvu, tuleb keskmiselt 100 ha maa kohta 1 kg puhast kitseliha. Kitsede arvukus on piirkonniti vägagi erinev, kuid kui mõnekümne hektari maa omanik leiab, et tema maa peal läbi viidud eduka kitsejahi korral peaks ka tema ühe kitse saama, siis see on küll ebareaalne (eramaa omanikul on õigus jahti pidada omal maal, kui ta on paberitega jahimees ja kinnistu on suurem kui 20 ha. Kuid see õigus võimaldab küttida ainult väikeulukeid ja linde, mitte aga suurulukeid: põder, metssiga, metskits, hirv, hunt, ilves, karu.).

Seadusega on metsloomad ja linnud riigi omand, vaatamata sellele, kas nad elavad ja liiguvad ringi eramaal või riigimaal. Samas maksame meie, jahimehed, riigile lõivu jahimaa ja ulukifondi kasutamise eest samapalju kui on jahiseltsi piirides üldpindala, seega on see summa viiekohaline arv aastas. Ja see summa suureneb pidevalt. Üldpindala sisse arvestatakse ka nende eraomanike maad, kes ei soovi, et jahimehe jalg nende maa peale astuks ja ei sõlmi jahindusliku kasutamise lepingut. Kui see, et meie, jahimehed, maksame, aga jahti pidada ei tohi, kellelegi rõõmu valmistab, siis õnn kaasa talle. Sunniviisil toimida ei ole meie komme.

Kui rääkida veel lihast, siis üks jahi-mees võib aastas saada metsast kokku kuskil 10-20 kg liha, mille hind kujuneb 10 korda kallimaks kui poest ostes. Miks? Sest jahitarbed on käesoleval ajal vägagi kallid. Sinna juurde masinate amortisatsioon ja kütusekulu, mis on keskeltläbi umbes 20 liitrit jahipäeval, kui on vaja loomade asukohta kindlaks teha ja kütiliinide asukohta vahetada. Lisada veel juurde aastamaks riigilõivu näol jne.

Nii et õige jahimees metsas ainult liha pärast ei käi. Miks siis ikka käiakse? Inimesele, kes ei ole jahimees, võib tunduda järgnev jutt imelikuna. Jahil käiakse mitte ainult sellepärast, et lasta looma. Jahimees naudib metsas nii looduse ilu, kui loomade liikumist ja nende tegevust, kuna ta tunneb hästi nii loodust kui ka metsloomi. Tihti jääb kütiliinile ilmunud lubatud loom laskmata, sest temas on midagi sellist, mis lihtsalt ei lase püssi tõsta. Olgu see siis looma ilu, uhke hoiak, graatsia või miski muu. Jahimees tegeleb ka aastaringse metsloomade lisasöötmise ja nendele soolakute valmistamisega. Metsloomad vajavad seda, et vähem tekitada kahju põllu- ja metsameestele, elada üle raskeid talvi, kuna mineraalsoolad tugevdavad loomade tervist. Kahjuks kipuvad ilmselt koduloomapidajad metsloomade tarbeks välja pandud soolakuid (lakukive) ära varastama.

Jahil olles unustad kõik mured, mis sind on vaevanud kodus ja tööl ning liikudes palju jalgsi mööda metsi ja soid, tugevdad oma tervist ning vabaned stressist. Kõik see pikendab ka eluiga ja laseb tunda end vanaduseski nooremana kui tegelikult oled.

Jahipidamisest tumedates toonides

Niipalju siis jahist ja jahimeestest helgema poole pealt. Kahjuks eksisteerib meie metsades ka jahi tumedam pool. Teades seda ka varem, tuli see eriti teravalt esile nüüd, kus tuli suhelda nii naaberjahimeestega kui ka eramaade omanikega jahindusliku kasutamise lepinguid sõlmides. Kahjuks pean tunnistama, et ka Kambja Jahiseltsi 50-ne jahimehe hulgas on inimesi, kes käivad metsas ainult selleks, et saaki saada.

Õnneks on selliseid inimesi vähe. Küll aga langeb meie kaela salaküttide julm tegevus, sest neid peetakse meie jahimeesteks. Maaomanikega rääkides kuuled, et mingid “jahimehed” sõidavad autodega (enamuses maastikuautod) eraomanike kinnistute põldudel, lastakse metsloomi autoaknast ja talumajade kõrvalt. Peetakse jahti autotulede ja prožektorite valgel.

Mis aga veel julmem, lastakse tiineid loomi ka kevadel ning väikeste poegade ees. Kätt südamele pannes pean ütlema, et need inimesed ei ole Kambja Jahiseltsi liikmed, vaid on jultunud salakütid, kes ei austa eraomandust ega jahieetikat. Nende jaoks on iga metsloom laskeobjekt, olenemata sellest, kus ta asub või milline ta on. Et Eestis võib mitteametlikult soetada pea igasugust relva ärikatelt, kes tegelevad salakaubaga, siis on salaküttide põhirelvaks jahivintrelvad, mille juhuslik kuul võib olla saatuslik igale inimesele, kes selle teele ette jääb. Salaküti laskeosavus on samuti küsitav, kuna ta tõstab püssi ainult selleks, et lasta looma ja ei mõtle sellele, kas ta tabab looma surmavalt või sandistab looma, kes hiljem metsas saab hukka. Salakütt ei mõtle, kuhu võib lennata surmav kuul, kui ta looma ei taba.

Ametlik jahimees peab iga kahe aasta järel tõestama lasketiirus oma laskevõimeid komisjonile, kes kontrollib seda ja annab välja tõendi laskekatse sooritamise kohta. Sellest ka suur vahe salaküti ja jahimehe laskeosavuse vahel. Et piirata salaküttide tegevust ja karistada neid vastavalt seaduse jõule, oleks tarvis informatsiooni iga niinimetatud “jahimehe” tegevuse kohta, mis tundub ebaloogiline ja ebakorrektne. Koheselt tuleks informeerida mind, kui Kambja Jahiseltsi esimeest, et saaks võtta tarvitusele vastavad abinõud seadusliku korra tagamiseks.

“Olgem leppimatud salaküttide ja kiskjakalduvustega koerte-kasside vastu!”

Koheselt tuleks informeerida mind, kui Kambja Jahiseltsi esimeest, et saaks võtta tarvitusele vastavad abinõud seadusliku korra tagamiseks. Kui vähegi võimalik, siis üles märkida auto registreerimisnumber, et tuvastada auto omanik, kuna alati ei õnnestu salakütti kohapeal tabada. Ta
jõuab lihtsalt ära sõita. Tulemustest püüan alati informeerida inimest, kes vastava teate edastas. Ühise koostöö tulemusena suudame ka parandada senist suhtumist Kambja Jahiseltsi jahimeestesse.

Tahaks juhtida tähelepanu ka sellele, et suhtlemine maaomanike ja jahimeeste vahel peaks tulevikus olema heatahtlikum. Tavajahimehel on raske teha vahet, kust hakkab maaomaniku kinnistu piir, kui see ei ole looduses tähistatud. Tahtlikult ei lähe me eraomaniku maale, kui ta ei luba seda. Õige jahimees vabandab oma eksimuse eest ja maaomanik ei peaks ka kohe sõimama hakkama. Jäägem inimesteks.

Koerad-kassid ahistavad metsloomi

Tahaksin pöörata tähelepanu veel ühele raskele probleemile – hulkuvatele koertele ja kassidele. Enamus maal elavatest inimestest peab koera või kassi. Paljudel on neid mitu. Rääkides sellest probleemist, ei kogu ma plusspunkte, kuid rääkima sellest peab. Enamusel inimestel ei ole koerad ketis, nende liikumist ei piira ka aed. Või lastakse ööseks lahti ka koerad, kes muidu on ketis. Kambja vallas ei ole praktiliselt ühtegi metsaalust, mis talvel, mil metsloomade liikumine lumes on raskendatud, ei oleks täis hulkuvate ja metsloomi tagaajavate koerte jälgi. Suvel on jälgi raskem näha, kuid näeb siiski. Näha on koerte poolt murtud ja pooleldi söödud metskitsi, seapõrsaid? Näha võime ka veriseid söömakohti – oli seal siis väeti metsloomalaps või puhtaks tehtud linnupesa. Hunte meie maadel praktiliselt ei ole. Kahju teevad ka ilvesed ja rebased, kuid jälgede järgi on murdja alati kindlaks määratav.

Ma ei ole peaaegu ühegi koeraomaniku käest kuulnud, et tema koer käib metsas ja võib murda metsloomi. Praktiliselt kõik räägivad ühte ja sama: “Minu koer ei käi hulkumas, ta on kogu aeg maja juures.” Tegelikult käib koertel metsas pidev jaht. Hommikul on nad õues väsinud ja märjad, tihti ka metslooma verega, kuid omanik ei tunnista seda, kuigi näeb ja on teadlik. Kasside tegevusest jänesepoegade ja linnupoegade hävitamisel pole mõtet rääkidagi. See on niigi selge. Kui varematel aegadel kuulusid hulkuvad koerad ja kassid hävitamisele, siis nüüd loomakaitsjate poolt loodud seaduse alusel tuleks hulkuv koer rihma otsa võtta ja siis omanik selgitada ning karistamiseks protokoll koostada. Peab olema tõeline ajukääbik, et uskuda hulkuva koera kinnipüüdmise võimalust metsas. Ma ei pea lugu äärmuslastest, aga loomakaitsjad seda on. Nende mõtteviis paistab olevat piiratud, kuna nad ei oska loogiliselt mõelda. Miks? Lugesin intervjuud ühega antud seaduse loojatest. Ta ei suutnud ühelegi ajakirjaniku küsimusele korrekt-selt vastata. Aga ta loob seadust! Teine aspekt selles küsimuses on see, et seadus kaitseb ainult koduloomi, aga mitte metsloomi inimese lemmikloomade eest. Miks antakse õigus kodukoerale ahistada ja murda metsloomi igal võimalikul juhul?

Mõni rida linnainimestest. Tundub, et loodusesse tulles võivad nad teha kõike, mida normaalne inimene tegema ei peaks. Metsa minnakse kindlasti rihmastamata koeraga. Las jookseb, ajab taga keda soovib, murrab keda kätte saab. Ise peab metsas karjuma, alkoholi tarbima, prügi igale poole loopima. Õnneks eramaa omanikud vähemalt selles küsimuses püüavad korda luua.

Pika jutu lõpetuseks teeksin kokkuvõtte:

  •     Olgem leppimatud salaküttide ja kiskjakalduvustega lemmikloomade vastu, kes tapavad valimatult igal aastaajal metsloomi.
  •     Ärge mõistke valesti jahimehi, kes kütivad valikuliselt ja rangelt seadusega piiratud limiitide ulatuses ning õiges ajavahemikus.
  •     Sooviks üksmeelset koostööd Kambja maaomanike ja jahimeeste vahel.

Minu telefon ööpäevaringselt: 050-91829 (mobiil).

Toivo Sild
Kambja Jahiseltsi esimees

Kino maale
EelmineValla veeb uueneb: paku oma ideid!
JärgmineMarutaud on ravimatu nakkushaigus