Selle aasta jõulud olid lumeta, sombused ja hallid. Aga Rüblikud teadsid, kuidas sellegipoolest jõulud rõõmsaks ja säravaks muuta!
Ühel hommikul sõitis lasteaia ette punane auto, millest astus välja ei keegi muu kui jõulutaat Ukko Lappilainen ja kuulutas Rüblikute jõulumaa avatuks.
Lasteaia rühmad muutusid usinate päkapikkude töötubadeks. Kiilide juures tutvustasid päkapikud lastele jõulukombeid. Ritsikate rühmas said lapsed vaadata nukuetendust. Mesilaste rühma ust paotades tungis ninna magus piparkoogilõhn, mis peagi täitis kogu maja – päkapikkude eestvedamisel käis siin hoogne piparkookide küpsetamine. Sipelgate juures meisterdati jõulukaarte, Lepatriinude juures jõuluehteid ja -kaarte, sest neid läheb ju jõuluajal ikka tarvis. Liblikate päkapikud panid lauluhääled helisema ja peagi kajasid head tuttavad jõululaulud üle terve Rüblikute jõulumaa.
Jõuluvana ise võttis koha sisse saalis jõulukuuse all mugaval diivanil. Kuid ega ta siia ainult mõnulema tulnud, ta kuulas ära kõik laste laulud ja luuletused. Aga kui tantsuks läks, ei saanud jõuluvanagi pealtvaatajaks jääda, vaid lustis lastega hoogsalt kaasa. Iga laps sai jõuluvanalt magusa kingituse.
Et iga laps kõikidest nendest toredatest tegevustest osa saaks, käisid rühmad kordamööda läbi kõik töötoad. Jõulumaa tegevuste logistikaga olid kontoripäkapikud kõvasti vaeva näinud, ent selle tulemusena sujus päev mõnusas rütmis. Vaid fotograafil oli tükk tegu, et õigel ajal õiges kohas olla ja jõulumaa parimad hetked pildile püüda.
Õhtuks olid kõik osalised päris väsinud, kuid koju mindi, jõulurõõm hinges ja südames.
ULVI HAAV,
Tõrvandi lasteaia Rüblik Lepatriinude rühma õpetaja
