Juba oktoobrikuus otsustati Unipiha algkoolis, et oleks tore enne kiiret jõuluaega ära käia Võhma Valgusevabrikus, kus käsitööna tehakse küünlaid, mis loovad paljudes Eesti kodudes pimedal talveajal hubasust ja meeleolu.
Neljapäeva, 27. novembri hommikul sõitis buss koolimaja ette, kooli kõik 12 õpilast koos õpetajatega ronisid peale ja reis Võhma poole läks lahti. Umbes pooleteisetunnise sõidu järel veeres buss küünlavabriku hoovi ning ekskursandid valgusid välja. Meile tuli vastu Valgusevabriku omanik ja tegevjuht Peter Wüthrich.
Isikupäraseks kohandatud eesti keeles täiesti vabalt kõnelev Wüthrich ei lasknud meil kaua ukse taga olla, vaid juhatas meid otse vabriku südamesse, väikesesse lõhnavasse töökotta, kus peamiselt kohalikest elanikest töötajad nelja spetsiaalse töölaua taga neid küünlaid valavadki. Just nimelt valavad – suurtest kannudest erinevatesse vormidesse. Kerge meki ühe Valgusevabriku töötaja tööst said suhu ka kõik külalised, kellest igaüks sai peaaegu algusest lõpuni teha päris oma küünla ja kaunistada selle täpselt nii, nagu ise soovis. „Kõige ägedam oli see, et igaüks sai omale küünla meisterdada,” ütles Kaspar (3. kl). „Mulle meeldis see, kuidas küünlaid vormist välja tõmmati. Seda sai kahte moodi teha, pidulikult ja tavaliselt,” lisas Robert (3. kl). „Ja tüdrukule juustu kinkimisel peab ettevaatlik olema,” tulid Kasparile meelde vabrikuomaniku õpetussõnad. (Šveitslane oli Saksamaa piiblikooli praktikandina Eestis, võttis Mulgimaalt kaasa proovipartii Tarvastu juustu ning Schaffhausenis elava sõbra soovitusel pakkus juustu sakslannast restoranijuhatajale. Praeguseks on sakslanna Elkest saanud Peteri abikaasa, nad elavad Võhmas ja neil on kolm last. – Toimetus)
Küünalde valmistamise ajal vestis väga muheda jutuga vabrikuomanik põneva ja rohkete naljadega vürtsitatult Valgusevabriku sünniloo, mis sai alguse juba sellest ajast, kui Peter ise alles kaheksa-aastane poisike oli ja Šveitsis Alpi mägede vahel elas. Seda juttu minul ümber rääkida pole paslik, seda peab sõitma kuulama Võhmasse.
Sel ajal, kui Peter Wüthrich oma lugu vestis, hangusid meie küünlad kenasti transpordikõlbulikeks ning kui õpilased olid küünlavabriku ajaloo omandanud, pakkisime oma küünlad kaasa ja meid juhatati edasi kunstnike tuppa, kus küünaldele pilte peale maaliti. Samamoodi, nagu küünlaid käsitsi valatakse, maalitakse neile ka pilte ja sõnumeid peale käsitsi, olgu siis tegemist lihtsa „Häid pühi!” sooviga või ülimalt detailse ja keerulise elektrirongi pildiga. Kunstnike toas ei maalitud üksnes küünlaid, vaid meisterdati ka näiteks kauneid kaarte, kinkekarpe ja muudki. Ja ma tahan veel korrata, et neid kõiki asju tehakse seal käsitsi, seega on iga Valgusevabrikus valmistatud küünal ja kaart täiesti ainulaadne.
Meie umbes paaritunnise ekskursiooni lõpus ootas meid aga veel üks ainulaadne tegevus või kogemus, sest kõik soovijad said võimaluse proovida uisutamist Eesti ainsal parafiinikattega uisuväljakul. Proovida tahtsid kõik, isegi õpetajad. Kes soovis, sai lisaks ka pisut hokit mängida just nii, nagu seda teevad Šveitsi hokimängijad siis, kui jääd ei ole. Võin kinnitada, et see kogemus erines oluliselt uisutamisest tavalisel jääl.
Kui kõik olid ennast mõnusalt ära väsitanud, oligi aeg oma külaskäik kokku võtta ja hakata koju sõitma. Kus aga oleks veel parem ja sobilikum küünlavabriku ekskursiooni lõpetada kui mitte vabrikupoes Kihvt Galerii? Sealt sai igaüks endale mälestuseks või lähedastele kingituseks kaasa osta midagi vabriku tohutult kirevast ja lõhnavast toodangust.
Seejärel roniti lõhnavate ja väsinutena, aga mitme rõõmsa kogemuse võrra rikkamatena tagasi bussi ja sõideti koju.
KAREL ALLIKAS
