Foto: Peeter Ruuge
Rahvusraamatukogu saatis novembris Kambjasse oma uue rändnäituse „Laulupeoplakatid”, sest peeti oluliseks, et väljapaneku pikk teekond läbi kõigi maakondade algaks just kultuurilooliselt sümboolse tähendusega paigast – Eesti mitmehäälse koorilaulu hällist.
Eesti esindusraamatukogu töötajad on valinud pilkupüüdvalt teostatud rändnäitusele reproduktsioonide kujul kolmkümmend üldlaulupidude plakatit. Nii rahvusraamatukogu kollektsioonis kui rändnäituse vahvatel papist aialippidel pärineb vanim neist aastast 1928. Selle looja, noore kunstniku Johann Naha mõtte ja käega on kujundatud ka kahe järgmise – 1933. ja 1938. aastal toimunud ülemaalise laulupeo plakatid. Kui kolme nimetatud kunstitööd silmitseda, tajub vaataja kiiresti, et tegemist on nagu ühe isa lastega – igal neist on küll oma nägu ja tegu, kuid nende kõigi puhul tuleb esile tugev seos ajastukohase ja üldtunnustatud väärtuste vundamendiga, mis toonases, alles võrdlemisi noores Eesti Vabariigis lähtus rahvusromantilisest arusaamast ja sümboolikast.
Rändväljapanek on väike killuke sel aastal Tallinnas eksponeeritud külluslikust näitusest „Laulupeoraamatukogu. Eesti laulupidu sõnas, pildis ja helis”, millel vaadeldi üldlaulupidude traditsiooni trükikultuuri erinevate väljendusvormide kaudu ja peegeldati nii laulupidude lugu kui ka Eesti Rahvusraamatukogus hoiul olevate kogude rikkust ning ajaloolist sügavust.
Haridusliku sisuga rändnäitus on korraldajate soovitusel suunatud eelkõige kooliõpilastele, kuid kindlasti sobib ka täiskasvanud uudistajatel oma silmadega üle vaadata, kuidas erinevad riigikorrad või ühiskonnas laiemalt levinud arusaamad on suutnud mõjutada laulupeoplakatite palet.
Kui 1950. aasta ülemaalise laulupeo eel eesti kunstnike kujundatud kolme plakati kohta on asjatundjad andnud aegade muutudes hinnangu, et need olid kõigi teadaolevate laulupeoplakatite seas oma sümboli- ja värvikasutuse poolest kõige lähemal nõukogude propagandaplakatitele, siis viis aastat hiljem toimunud suurpeo plakatid üllatavad hoopis sellega, et punast värvi kasutatakse tunduvalt vähem ja punavõimusümboleid on kujutatud küllaltki minimalistlikult. Kunstnik Oskar Raunam on oma ühel plakatil seadnud esiplaanile Mulgi kuues kannelt mängiva mehe ning teisel trükitaiesel kujutab ta pasunat puhuvat noormeest, kelle sinise kuue ja pükste, mustade kingade ja valgete põlvikute tajuline koosmõju tõi Eesti NSV 15. aastapäeva tähistamise aegu avalikult eestlaste silme ette keelatud rahvusvärvid.
Plakatid on ka täpsed ja ausad infokandjad. Esimesest üldlaulupeost alates oli laulupeokuuks ikka ja alati juuni, kuid 1950. aastal lõpetasid toonased võimukandjad selle tava ning lauljaid hakati suurpeole kutsuma juulis, et tagada Eesti NSV loomise aastapäeva pidulikum ja laialdasem tähistamine. Aastal 1950 kadus plakatitelt ka toimuva üldlaulupeo järjekorranumber. Kui 1947. aasta peoplakatil antakse veel teada, et 27. kuni 29. juunini on Tallinnas kaheteistkümnes üldlaulupidu, siis 1950. aasta peoplakatil oodatakse inimesi Eesti NSV 10. aastapäeva tähistavale peole, mis toimub Tallinnas 21. kuni 23. juulini. Need muudatused jäid jõusse, kuni laulev revolutsioon avas tee Eesti riigi taastulekuks.
Kui keegi meie kandi laulupeoplakatihuvilistest ei jõua novembrikuu jooksul Kambja koolimajas avatud rändnäitusele, siis juba detsembris saab seda näha Põlva gümnaasiumis ja eelseisva aasta jaanuaris Võru kesklinna koolis. Meeleolukas väljapanek külastab kõiki maakondi ning suundub viimasena Ida- ja Lääne-Virumaa haridus- ja kultuuriasutustesse 2021. aasta esimestel kuudel.
Rahvusraamatukogu plakativaramus, mida on kogutud alates aastast 1945, on hoiul enam kui 18 000 plakatit, mis on muudetud digitaalarhiivi Digar vahendusel mugavalt kättesaadavaks kõigile huvitundjaile. Digitaalarhiivis saab tutvuda ka kõigi nende laulupeoplakatitega, mis ei mahtunud seekordse rändnäituse valikusse.
Foto: Peeter Ruuge
Laulupeotraditsioone austades
Kambja koolipere korraldas ajaloolise taustaga laulupeoplakatite rändnäituse piduliku avamise 7. novembri südapäeva eelsel tunnil. Mudilaskoori noorte lauljate reipad hääled panid koolihoone fuajee läbi kahe korruse helisema. Koolijuht Marika Karo oli rõõmus ja tänulik, et just kambjalastele anti esimesena austav võimalus võõrustada väga soliidselt teostatud plakatinäitust. Direktor arvas tulevikku ennustavalt, et paljudele tänavustele Kambja õpilastele jääb siiski kogu eluks armsaks ja oluliseks sel suvel toimunud üldlaulupeo „Minu arm” plakat ja muu sümboolika, sest laulukaare alla jõudis kolmandik kooliperest ehk kokku ligi 60 laste-, poiste- ja mudilaskoori lauljat. Direktor kasutas pidulikku hetke ja tunnustas Lilia Kiurut ja Marika Lehistet, kes nii muusikaõpetaja kui koorijuhina on suure hoole ja loova meelega pühendunud oma tööle.
Rahvusraamatukogust Kambjasse läkitatud plakatinäituse avamiseks sõlmisid koolis tegutsevate kooride esindajad Liisa Tubin, Lisell Ojamets ja Sebastian Mumm lahti rahvusvärvides paela. Vilistlaste Velda Purini ja Viive Rosenbergi mälestused sellest, kuidas Kambja lastekoor aastail 1947 ja 1955 üldlaulupeol käis, kõlasid Karita Meremaa ja Braian Kuznetsovi esituses. Et olnut olevaga seostada ja sündmusele kohalikku värvingut lisada, avati laulupeoplakatite näituse naabruses ka stend, millel on fotosid Kambja kooli tänavuste laulupeokooride liikmetest ja ettevõtmistest.
Küllap lisavad ajaloolise sõnumiga laulupeoplakatid kõigile vaatajaile Kambjas uusi teadmisi ja avardavad silmaringi. Detsembri algul saadetakse kõrge kultuuriloolise sõnumiga plakatinäitus Kambjast kui Eesti koorilaulu hällist poolteist aastat vältavale teekonnale, mis risti-rästi kulgedes jõuab kõigisse maakondadesse ja sealsete laulupeosõprade juurde.
Laulupeoplakatite rändnäitust saab tulla külastama ka kogu see auväärne lauljate seltskond, kes 29. novembri õhtul tähistab kultuurikeskuses Kambja laulukoori 225. tegevusaasta juubelit.
Laulupidudele pühendatud plakatite rändnäituse stardipaigaks valitud Kambja koolil on meie auväärse laulupeotraditsiooni algusega mõneti eriline või isegi lähedane seos. Kultuuriloost on teada, et B. G. Forseliuse rahvakooliõpetajate seminari kasvandiku, legendaarse Kambja koolmeistri Ignatsi Jaagu järeltulija – tema pojapoja tütre poeg, Tartu kirikuõpetaja Adalbert Hugo Willigerode kuulus pidukomitee presidendina esimese üldlaulupeo võtmeisikute hulka.
Esimesest laulupeost alates on selle sündmusega kaasneva korraldustöö sekka kuulunud ka kirjastustegevus. Peoplakatid ongi olnud üks osa selle tulemist.
TOIVO ÄRTIS
