Miks käiakse kooli sünnipäevapidustustel ja mida sealt oodatakse? Kellele need üritused üldse mõeldud on? Mida need annavad?
Ülenurme gümnaasium tähistas oma juubelihõngulist 35. aastpäeva 19. oktoobril, kuid koolis toimus juba enne seda ainetundides erinevaid sünnipäevategevusi. Toimusid algklasside traditsioonilised kontsertaktused ning põhikooli ja gümnaasiumi aktustel esitasid õpilased omal valikul kokku pandud kavasid, mis olid mõeldud klasside kingitusena koolile. Need sisaldasid luuletusi, laule, muusikapalasid, aga ka näiteks lühinäidendeid ja kunstitöid. Ent kooli sünnipäevale pühendatud sündmused pole veel lõppenud. Juba mõne nädala pärast toimub õpilaste enda korraldatud Ülenurme gümnaasiumi 35. aastapäevale pühendatud jõuluball.
Kuid tulles tagasi tulles esmaste küsimuste juurde – mida need sünnipäevad annavad? Kas õpilased tunnetavad seda juubeli-erilisust? Olles nüüdseks ise kooli vilistlane juba üle 13 aasta, julgen meenutades väita, et suurt elevust see ei tekitanud. Olgugi et vaheldust need pakkusid, tundusid kõik aktused sarnased ning suurem osa üritustest ka. Kuid nüüd, olles osalenud paaril korral kooli juubeliüritustel, mis mõeldud vilistlastele ja õpetajatele, saan aru ja tunnetan, kui erilised on need numbrid, mis juubilari ehivad. 35 aastat inimesi, lugusid, mälestusi, mis ühel õhtul kokku saades võimenduvad. Ja minu mälestused, lood ja inimesed nende keskel. See ei ole muusika, see ei ole puhvetis pakutav, see ei ole õhtune programm, mis inimesed kokku toob. See on kokkukuuluvustunne, aktsepteering. Oli su haridustee siis lihtne või tuli ette raskusi – kool toetas oma õpilasi. Kooliaastatel seda ei hinnata kindlasti nii palju kui aja möödudes ning see toobki vilistlasi juubeliüritustele.
Vilistlasturniir on iga-aastane sündmus, kuid juubeliaastatel on see üldjuhul kahepäevane. Nii ka seekord. Mängudega alustati juba reede õhtupoolikul ning neid oli avama tulnud kooli endine direktor Tarmo Kerstna. Pallimängud jätkusid laupäeval pärastlõunani. Põnev oli jälgida inimeste taaskohtumisi ja eriti õpetajate-õpilaste taaskohtumisi. Sel korral tehti ka ajalugu – esmakordselt mängisid korviplatsil vastamisi lapsevanem ja tema tütar.
Pärast vilistlasturniiri oli võimalus huvilistel koolimajaga tutvuda ning õhtul toimus aulas kontsertaktus, kus muuhulgas astus üles legendaarne vilistlaskoor ning anti üle vilistlastuuri traditsiooniline karikas, mille võitis taas 21.-23. lennu võistkond. Sõnavõttudes räägiti palju sellest, kuidas vilistlased kooliga seotuks jäävad, ning samas esitati üleskutse lõpetanutele jagada oma kontakte kooliga. Tänusõnu öeldi kooli endistele ja praegustele õpetajatele ning kooli teistele töötajatele, kes juubeliõhtule olid kohale tulnud. Seejärel tehti ühispilte, tantsiti, maiustati juubelitordiga. Suurt elevust tekitasid õpetajate ja vilistlaste üllatusesinemised. Kohalolijad kasutasid mõnuga suurepärast võimalust lihtsalt omavahel suhelda ja olla üks osa suurest perekonnast ja inimeste lugudest.
Aitäh, et tulid ja olid osa sellest õhtust!
Jääme ootama järgmisi kohtumisi!
MERLIN PONNA,
Ülenurme gümnaasiumi XX lend
