26.-28. septembril toimus Kihnu saarel esimene üle-eestiline liitklassiõpetajate kokkusaamine. Kokku tuldi nii Laevast kui Noarootsist, Saare- ja Võru-, Tartu- ja Viljandimaalt, ka Soomest – ühtekokku ligi 40 õpetajat 22 Eestimaa koolist.
Jaan Urvet, miks Sa Kihnu kooli direktorina seda üritust vedada võtsid?
Tahtsin tuua liitklasside teema võimalikult lähedale Kihnu õpetajaile, et seminaril saaksid osaleda kõik soovijad üle Eesti. Et meie kooli õpetajad kohtuksid eelkõige oma kolleegide-liitklasside õpetajatega, saaksid teavet uutest töövormidest ja metoodikast.
Eesti liitklassiõpetajate selts loodi Unipiha algkoolis 2 aastat tagasi ja siiani on nad tegelenud mitmete teemadega ning teinud ühepäevaseid koolitusi õpetajatele. Sain aru, et seal käsitletud teemad olid huvipakkuvad, aga ühest päevast nende üle arutlemiseks ei piisa. Nii tekkiski soov uus kokkusaamine korraldada Kihnus ja juba kolmepäevasena.
Teemade arutelu, tundide jagamine vaatlusteks, seminari kava ja eelarve koostamine, rahastaja leidmine – kõik see võttis päris palju aega. Nii et kokku saime tulla augustikuu asemel alles septembris.
Mis pakkus huvi Kihnu õpetajatele ja lastele?
Lastes tekitas selline uus kogemus nii ärevust kui ka rahulolu. See oli väga vajalik kogemus meile kõigile. Tänu sellele saadi kindlasti üle kartusest ja eelarvamusest liitklassis õpetamise ja õppimise suhtes. Põhjaliku teoreetilis-praktilise loengu pidas Eha Jakobson, kes andis ka 4.-5. klasside lahtise tunni inglise keeles. Kogemuslikku lisasid Laeva kooli õpetajad. Anne Ribelius-Jokela rääkis oma kogemusest Soomes ning Meeri Kuustemäel olid lisaks tutvustavale jutule kaasas robootika vahendid. Lisaks muidugi arutlused rühmades.
Kas on plaan jätkata liitklassiliste üritustega Kihnus?
Sellised pikemad seminarid peaksid saama regulaarseks. Kihnus on nende korraldamiseks potentsiaali, ruume ja muid võimalusi. Saare eraldatus sunnib osalejaid ka lõpuni kohal olema, sest saarelt lahkumise võimalused määrab laevagraafik.
LEMBIT JAKOBSON,
seminarist osavõtja
Elu nõudis
Pärast nõukogude korra lagunemist kadusid maalt tuhanded ja tuhanded töökohad. Koos sellega vähenes ka laste arv koolides. Üle 30 aasta tagasi õpetajana Unipiha kooli tööle tulles avastasime abikaasaga, et meil kummalgi polnud kogemust samaaegselt kahe klassi laste õpetamiseks.
Hakkasime lugema ja omal käel uurima metoodikat ja kõike seda, mis puudutas kahe klassi koosõpetamist. Istusime selleks tunde ja tunde TÜ raamatukogus Johannes Käisi juhiseid uurides. Oli avastamist ja rõõmu, kui õpetamisega aja jooksul üha paremini hakkama saime.
2000. a jõudsin teemaga teadusmagistri kraadi kaitsmiseni. Enne seda polnud Eestis keegi seda teemat uurinud ega käsitlenud. Abi sain Soomest, üks minu juhendajaid oli Tuula Hyyrö, pedagoogikateadlane ja tollane Tampere ülikooli õppejõud. Tänu talle!
Seekordset liitklassiliste koolide kokkusaamist võib pidada ajalooliseks küll. Osalejaid oli 22 koolist. Esmakordselt tuli Kihnu saarele nii palju õpetajaid, kellele ei olnud enam vaja hakata selgitama, mida tähendab eriealiste laste koosõppimine ja õpetamine. Keskenduti pigem oma koolis kasutatavate metoodiliste võtete tutvustamisele õpetamisel ja õppimisel ning IT-vahendite kasutamisele tundides ning pärast koolipäeva robootikaringides.
