Vallalehest nr 3/2005 võis lugeda, et ka Kuuste koolis hakatakse jumalateenistust pidama. Tahaks selle kohta mõne sõna öelda.
Kambja rahvas näib olevat väga aldis kirikut aitama. Seda näitas seegi, et kiriku kordategemine on neil lihtsam kui uue koolimaja ehitamine. Kool on ikka mõeldud hariduse andmiseks. Kirikuteenindus ei kuulu selle hulka, vaid ahistab hoopis teadmiste omandamist.
Räägiks veidi usust enesest. Mida mõeldakse usu all? Liturgilised kontserdid ja kõlavad palvused ei ole usuga sugugi ühemõttelised nagu seda vahest arvatakse.
Kõik need teatraalsed üritused on mõeldud inimestes huvi äratamiseks ja kirikusse meelitamiseks ning selle taga on hoopis materiaalsed huvid. Kirik vajab ka avalikku toetust.
Usk ei vaja kirikut ega suurejoonelisi tseremooniaid. Usu põhimõtteks on uskumine inimese hinge surematuses. Hinge kujutatakse ette nagu elaks ta sõltumatult inimese maisest kehast. See väljendub juba meie igapäevases kõnes. Räägime: hing on kurb, hing igatseb millegi või kellegi järele, vahest ajab mõni asi hinge täis (st hing on kuri).
Kirikuteenrid jutustavad, et hinge eest tuleb hoolt kanda, teda peab õigele teele suunama ja palvetama, et hing hukka ei läheks. Nii tuleb hinge karjatada ja selle tõttu nimetatakse neid ka hingekarjasteks. Nii on hing omaette subjekt.
Rahvapärimuste järgi on juba kaugetest aegadest inimeste hulgas levinud arvamus, et hing ei sure ja haua taga võib olla mõni teine elu. Sellele viitavad ka vanadest haudadest leitud tarbeesemed, mida on arvatud surnud isikutel hauataguse elu jätkamisel vajalikuks osutuvat.
Egiptuses ehitasid vaaraod oma surmajärgseks elu kaitseks võimsad püramiidid. Seda kinnitavad nende hauakambrite leiud.
Kreeka mütoloogia järgi elasid surnute hinged allmaailmas Hadeses. Odysseus võis nõid Kirke abil oma ema hingega kohtuda ja rääkida.
Usust hingede surematusesse on saanud alguse vaimude maailma mõiste, kus hinged toimivad vaimudena, kummitustena ja kodukäijatena.
Kõik need legendid ja müüdid on usuteenritele juba ammu teada olnud ja neile ulmelistele ettekujutustele ongi nende jutt rajatud, sidudes seda kõikvõimsa jumala tegevusega, kes valitseb inimese saatuse ja tema hinge üle.
Looduse lõpmatu ringkäik, kus elu sügisel nagu sureks ja kevadel jälle ärkab, näitab elu vaheldust. See on inimese mõttemaailmale avaldanud varjatud mõju, andes voli vabale fantaasiale luua pettekujutisi ja unistada ulmelistest asjadest, mis ei toimi reaalses maailmas.
Inimese kujutlusvõime ärakasutamisel ongi loodud müüt jumalast, kelle tahtest sõltub inimese hinge saatus. Selle müüdi uskujaid on palju. Nad peavad ka õigeks, et selle jumala poolehoiu võitmiseks peab teda kiitma ja paluma, et ta hinge aitaks – see tähendab, et hing pääseks peale surma paradiisi, mis asub kusagil jumala lähedal. Seda on ristiusu vaimulikud isad juba aastasadu võitnud ja see toimub tänaseni. Selleks viljeldakse liturgilisi etteasteid, kus peaosalisteks on piiskopid ja preestrid. Neid saadavad laulukoorid ja pillimehed, et jumal kindlasti kuuleks ja näeks, kuidas inimese hing taevasse ihkab. Ei ole aga ühtegi märki, et mõni hing ka sinna oleks jõudnud.
Mida ristiusu prohvetid räägivad? Kas see nende jumal või Jehoova üldse inimeste hingi oma juurde ootab? Piiblisõna, millest hingekarjased oma retoorikas lähtuvad, ei väida ega kinnita seda. Prohvetid jutustavad, et jumal – Jehoova ei kutsunud oma väljavalitud maapealsete soosikute hingi enda juurde.
Kui Abraam heitis hinge ja suri ära, koristati teda oma rahva juurde, maeti koopasse.
Kui Isaak heitis hinge ja suri ära, koristati teda oma rahva juurde.
Kui Jakob oma jalad voodisse kokku pani ja hinge heitis, koristati tema rahva juurde. Nii jäid need jumala hoolealuste hinged maa peale hulkuma.
Isegi Moosese hinge ei võtnud jumal vaevaks enesega kaasa võtta, kui ta teda surra laskis ja ise juures oli.
Jehoova rääkis ja nõudis Mooseselt, et ta õpetaks ka rahvast oma jumalat austama ja tema käske täitma, aga surnud inimeste hingi ta oma juurde ei käskinud saata.
Niisiis, kirikuhärrad annavad meie usualdistele inimestele katteta lubadusi, milleks neile oma jumal volitusi ei ole andnud ega käskinud teha.
Järelikult ei saa nende juttu uskuda ega loota, et kõlavad palvused hinge jumala juurde viiks. Ei ole pikka redelit taevasse ega Peetrust paradiisi väravas hingi ootamas.
Lõpuks: kui mõtleme või räägime oma lahkunud omastest või sõpradest, siis see tähendab, et nende hinged elavad meie mälestustes. Selle kohta on nii hea väide – nad elavad meie vaimuvallas. Eks ole see ka lohutuseks elavatele hingedele.
Nii palju usust ja hinge surematusest. Lisaks võib küsida: võib-olla oleks aeg hingi ahistavatele hingekarjastele hingekella lüüa ja hinged vabaks lasta?
Martin Polikarpus
Vana-Kuuste
