„Me peame saama oma laulud laulda, me peame saama oma nutud nutta!“
Ivo Linna laulupidudest.
Meie rahval on mingi isemoodi kromosoomipaar vist. Suurel osal eestlastest tundub see olemas olevat. See on kange-ürgne kutse, mis ikka laulu- ja tantsupeole veab! Lõputud proovid ja võimalikud sellega seonduvad konfliktidki; ärevus, hirm ja ebalus ettetantsimiste ja -laulmiste aegu; põhjatu kurbus, kui pärast pikka marineerimist tuleb karm teade: „Ei kvalifitseerunud…“ Ja pidule pääsenutel möödub ju arvestatav aeg kogu peost kuskil väravate varjus või laululava taga rivistudes ja pealeminekut oodates, laval trügides ja varbaotsakestel püüdlikult dirigenti jälgima küünitudes… Vihmamärjad riided või päikesepõletatud ninad-õlanukid, ebamugavused magamisel või liiklemisel – sadakond põhjust, miks see suur pidu võiks ehk pelutav olla. Aga ei ole! Või kui korraks ongi, siis varsti on jälle kõik ebameeldiv unustatud ja tahaks aga jälle sinna kümnete tuhandete omataoliste hulka sellest pühast osa saama!
Me meeled on laulu- ja tantsupeol ning pärast seda veel mõnda aega nii tundehellad ja pisaramärjad…
Meie suurest ühendvallast käis juubelilaulupeol arvukalt lauljaid ja tantsijaid. Paraku oli arvukalt ka neid, kes suurt pidu kas kodus televiisorist või siis pealinnas publiku ridadest pidid vaatama. Kogusime vallalehte võimalikult paljude esinejate peomuljeid – nii võimas pidu väärib ju mäletamist, osalenute mälestuste jagamist ja talletamist!
MAIRE HENNO
