Tähelinnud lustisid rahvusvahelisel pärimuspeol Baltica

1044
Kambja kooli pärimusrühma liikmed ja nende sõbrad Tallinnas Raekoja platsil. Foto: Piret Petolai

Festivali Baltica märtsikuisel Tartu eelpeol esitasime Kambja kooli pärimusrühmaga Tähelinnud kava „Karjalaste mängulood“ ja pälvisime Eesti folkloorinõukogult suure tunnustuse – kutse osaleda tänavusel Baltica pärimuspeol Tallinnas.

Baltica – Eesti, Läti ja Eesti suurim ühine pärimuspidu peeti 31. maist kuni 2. juunini Tallinnas. Baltica väärtustab autentset sisu ning pärimuse eri vormide – laul, tants, pillimäng või kombed – sidumist. Pärimuspidu Baltica kuulub rahvusvahelise folkloorifestivalide ja rahvakunstiorganisatsioonide nõukogu festivalide hulka.

Sel korral oli keskseks peopaigaks Tornide väljak Tallinna vanalinnas. Tornide väljaku pärimuskülla tuldi kokku Sõrvest ja Saaremaalt, Setomaalt ja Tartumaalt, Järvamaalt ja Läänemaalt, Võrumaalt, Pärnumaalt ja Tallinnastki.

Kambja pärimusrühma tunnuslause „Helisevad pillikeeled, laulud, tantsud rõõmsal meelel, Kambja kirje tsirgugesed – hoogsad tähelinnukesed!” kõlas esimesel ja teisel peopäeval palju kordi esinemislaval, rongkäigus ja linnaruumis.

Rongkäik algas Vabaduse platsilt, kust liiguti Raekoja platsile. Tähelinnud kandsid uhkelt oma nime ja kujundusega lippu. Meretuul püüdis küll lippu lennule viia, kuid Tähelinnud said tuulest võitu.

Raekoja platsil kostis regilaulu ja tervitati pärimuspeol osalejaid, kelle rongkäik liikus lava eest läbi. Pärimuspeo avas president Kersti Kaljulaid. Suurel laval astusid avapäeval üles välisrühmad Tšiilist, Nepaalist, Indiast, Lätist, Leedust ning vähemusrahvused Eestist.

Juhus tahtis, et tähtsate kõnede kuulamiseks said väikesed Tähelinnud raeplatsil istuma meie presidentidele ja teistele aukülalistele mõeldud pingireale. Kambja lapsed nägid lähedalt oma silmaga ära ka president Arnold Rüütli.

Säravad ja lennukad Tähelinnud

Meeldejäävaim hetk Raekoja platsilt oli see, kui Tähelinnud lõid isekeskis laulu ja kutsusid rahvast kaasa laulma. Saginat ja turiste täis Tallinna vanalinnas ning Raekoja platsil tundsid Tähelinnud end suurepäraselt – justkui oleks igapäevane, et näiteks jaapanlastest turistid alustavad nendega ingliskeelset vestlust või soovivad teha koos pilti. Peamisteks teineteist täiendavateks suhtluseeldusteks olid Kambja kirjades rahvariided ning meie laste vahetu ja rõõmus meel. Esimene päev näitas, et valdavalt nooremates klassides õppivad Tähelinnud said justkui korraga suureks. Tähelinnud tundsid end teiste esinejate kõrval julgelt ja olulistena, olgu siis lavalaudadele pääsemist oodates või toitlustusjärjekorras.

Meie koduks oli kahel Tallinna päeval Kalamaja põhikool. Me liikusime palju jalgsi – nii esinemispaika, Raudtee kohvikusse sööma kui Kalamaja kooli. Meie laste sõnavaras olid peopäevil aktiivsed sellised sõnad, mida Kambjas igapäevaselt tarvis ei lähe: tramm, (maa-alune) tunnel, kaelakaart, tänavamuusik, toidu- ja joogiautomaat, labürint…

Enne laupäevast põhiesinemist läks tööle tore „rahvarõivastumise konveier”: nööp vasakule – paelad kinni – vööd peale – patsid pähe. Pillimängu proov mõjus uhkes klaasseintega saalis nagu kontsert.

Tornide väljaku pärimuskülas toimusid Tähelindude esinemised mõlemal päeval Tartumaa ja Setomaa laval. Paljud pilli- ja tantsulood said mitmeid kordi uuesti ja uuesti mängitud. Muruplatsil viisime koos rahvaga läbi vanu rahvamänge. Näiteks mängu „Taevasse minemine“ jaoks oli meil Kambjast kaasa võetud paar tokki – oksaharudega ning kaks meetrit pikad – ja paarkümmend puupulka. Palju elevust tekitas ka hobuse looga alt läbi pugemine.

Tähelindude sugulasi ja tuttavaid jagus teiste Baltical osalejate sekka, kui tuldi noorte sugulaste esinemist vaatama nii Tallinnast kui pealinna lähiümbrusest.

Tunnustust ja häid soove jagasid Tähelindude tegemistele paljud, teiste hulgas folklorist Mari Sarv.

Tähelind ei küsi vanust ehk nii esimese kui kuuenda klassi õpilased suhtlesid üksteisega julgelt ja arvestavalt. Kui mõelda pärimusrühma suurusele, oli tore näha, et õpilased olid alati õigel ajal õiges kohas ja koostöised.

Kui siht on silme ees, siis ei sega vihm, päike ega tuul. Pealinna tänavad kajasid tihti Tähelindude lauluhäältest, kui liiguti ühest paigast teise ja lasti omal algatusel kõlada „Kambja kooli laulul“.

Esinemispäevad Tallinnas jätsid enam kui veerandsajale Kambja lapsele-noorele palju mälestusi ja tõid tähelepanuavaldusena ühe soliidse tänukirja: „Pärimusrühm Tähelinnud, säravad ja lennukad! Aitäh, et andsid oma panuse rahvusvahelise pärimuspeo Baltica õnnestumisse! Tänab Eesti folkloorinõukogu”.

Tallinna suure pärimuspeo melus aitasid ja toetasid lapsevanemad Annely Tubin, Kaidi Sägi, Piret Petolai ja Janika Hinto väikeseid Tähelinde tänuväärsel kombel.

Mõtteid Baltica festivalist jagasid

ANNELY TUBIN ja MARIKA LEHISTE

Kõlab uhkelt!

Baltica – rahvusvaheline pärimuspidu! Kõlab uhkelt!

Veel uhkem tunne on siis, kui su oma laps, kes alles tähti kokku veerib, sellel peol esinejana osaleb. Minu piiritu tänu kuulub õpetaja Marikale, kes on kutsunud kokku pärimusrühma Tähelinnud Kambja koolis ning õpetanud need lapsed oma eeskujuga pillimängust, laulmisest ja tantsimisest rõõmu tundma.

Meie esiisad on nende üle uhked, nende pärimus elab edasi.

JANIKA HINTO

Edasi, edasi, rõõmsad Tähelinnud!

Olen rõõmuga saanud mitu aastat jälgida tublide Tähelindude tegusid ja toimetamisi. Kui selgus, et meie rühm on kutsutud osalema Baltica folkloorifestivalile, olin kohe nõus kaasa minema. Loomulikult oli kaasahaarav laste ootusärevus pika sõidu ja võõras koolimajas ööbimise suhtes. Eredalt tulid meelde enda käigud laulu- ja tantsupeole.

Esimest korda seljas olnud kaunid rahvariided olid tõesti uhked, aga ajasid kratsima. Pikk tee esinemispaika, mida laste sõnul läbisime koos pillidega kahe päeva jooksul vist sada korda – kõik need katsumused läbiti rõõmsal meelel ja lauluhäälel. Kui minul täiskasvanuna oli esimese päeva õhtuks jaks otsas, siis lastel oli jõudu veel joosta ja trallida. Võrratult tublid lapsed!

Tähelindude esinemisi vaadates jääb kohe silma see, et iga laps käsitseb oma pilli nagu proff, kes on pillimänguga tegelenud aastaid. See pealtnäha kerge ja pingevaba esinemine ongi Tähelindude juures kõigile pealtvaatajatele kaasahaarav ja lugude mõnus rütm paneb jala tatsuma ning jääb pikaks ajaks mõttesse helisema. Ainult asjaosalised ise teavad, kui suurt tööd selline tulemus nõuab. Kõige meeldejäävam on õpetaja tänukõne oma õpilastele enne festivalilt ärasõitmist, suur ja hüplev grupikalli, kus kõlasid hõisked: „Edasi, edasi, rõõmsad Tähelinnukesed!!!“

PIRET PETOLAI

Kino maale
EelmineSirje Sepp hoolib ja hoolitseb
JärgmineGümnaasiumi õpilasesinduse tegemistest lõppeval õppeaastal