"Tähelepanu on ainus tasu, mida abiandjad saavad."

556

Soomlased Maija-Liisa ja Paavo Eskola ning Airi Mielikäinen toetavad Aarike hooldekodu

“Südameheadus ja hingesoojus on alati selleks, mis ühendavad inimesi sõltumata rahvusest,” nendib pensionär Veera Raag , kui teeb kokkuvõtte neist rohkeist heategevusaktsioonidest, mida on eestlaste hüvanguks korraldanud Soomes Savonlinnas elavad endised meditsiinitöötajad Maija-Liisa Eskola, Paavo Eskola ja Airi Mielikäinen.

Nüüdseks Kiisa külasse kauni kodu rajanud Veera Raag ja tema abikaasa Valdo tutvusid Savonlinna heategijatega rohkem kui kümmekond aastat tagasi, kui nad elasid Tallinnas. “Oli aasta 1991, kauplustes olid letid juba puhtad, kui Maija-Liisa ja Paavo Eskola organiseerisid Eestisse esimesed abisaadetised,” meenutab Veera Raag. “Need läksid Tallinna Kesklinna Lastepolitseinikele, sest abikorraldajad teadsid omast kogemusest, et just lastearstidel on kõige vahetum ülevaade perede elujärjest.”

Et Veera ja Valdo tütar Tiina oli asunud elama Kambjasse, korraldati 1992. aasta vaesel talvel soomlaste poolt kogutud rõivaste jms odav müük Kambja spordihoones. Kambjast leiti ka mitmed pered, keda soomlastest heategijad püüdsid pikema aja vältel mitmeti toetada. Nüüd, kui meie rahva elujärg on hakanud tasapisi kosuma, kipuvad kunagised abisaamised ehk liigagi kergesti unustusse vajuma. Üleolevamalt on hakatud suhtuma ka abipakkujaisse, kurdab Veera Raag. “Tean, et meie tuttavad soomlased olid südamest solvunud, kui noored arstid peletasid nad minema, sest meil olevat nüüd kõike poest saada ja milleks seda abi enam siia tuua ja jagada. Saada on mõistagi kõike, kuid kas kõigil on ikka seda krabisevat, mille eest osta!?”

Aastad on küll möödunud, kuid Savonlinna eksmeditsiinitöötajad jätkavad oma missiooni eestlastele abi pakkumist. Isiklikke sääste kulutades kogutakse ja transporditakse Eestisse ikka ja jälle uusi abisaadetisi. Soomlastest heategijate tähelepanu on nüüd keskendunud hoolde- ja lastekodude aitamisele.

Ka Aarike hooldekodu on olnud juba mitmeid aastaid soomlastest abipakkujate tegevusraadiuses. Aarikele on toodud nii puudega inimestele vajalikke abivahendeid (küünarnukitoed, nn kitsed ehk liikumisraamid) kui ka spetsiaalseid põetusvoodeid.

Hooldekodu direktriss Elle Ott on üdini tänulik kõigi abi- ja hooldusvahendite eest, mis on jõudnud soomlaste vahendusel Aarikele, sest tänu neile muutub tublisti kergemaks nii hoolealuste elu kui ka põetajate töö. “Ei saa öelda, et meie firmadest ja kauplustest kõnealuseid asju osta või tellida ei oleks võimalik, kuid selleks peab olema raha,” tõdeb direktriss kurba tegelikkust.

Et eeskuju nakkaks

Annetusena saadud puudeinimeste abi-vahendeid saab Aarike hooldekodust ka vajadusel laenutada. “Kui inimene kukub ja end vigastab või juhtub mingi muu õnnetus, siis on kiiresti vaja mõnda spetsiaalset abivahendit, et trauma paranemise aeg hõlpsamini mööda saata,” selgitab Elle Ott. “Ajutist asja on aga kallis endale soetada, seetõttu paluvad meilt päris tihti abi nii valla sotsiaalnõunik kui hättasattunud ise.”

Hooldekodu direktriss peab vajalikuks esile tõsta sedagi tõika, et välisabi nägemine on hakanud õhutama heategevusele ja aitamisele ka meie inimesi. See on väga tervitatav nähe, sest kahjuks väga tihti käiakse ju Eestis võõrast murest kinnisilmi mööda.

“Kui olime remontinud ja sisustanud abina saadud kraamiga ühe toa ja sinna toodi uus klient, leidsid tema omaksed, et see tuba saaks ju veel hubasem, kui aken ära vahetada ning annetasid selleks tööks hooldekodule raha,” meenutab Elle Ott hiljutist meeldivat vahejuhtumit, milles võõras eeskuju oli nakkav. Küll oleks tore, kui selliseid helge taustaga seiku juhtuks meie elus tihedamini.

Kunagised Savonlinna meditsiinitöötajad tegutsevad praegu selle nimel, et Aarike hooldekodu saaks endale pisibussi, millega kliente transportida. See on küll juba nii vana mudel, et tuleb ilmselt tõsiseid raskusi selle Eestis registreerimisega, kuid sellist sõiduvahendit oleks Aarikel väga vaja. “Praegu peame haigeid patsiente vajadusel transportima kitsukese sõiduautoga, kuhu tõsisema liikumispuudega vanureil on tõesti väga raske sisse pääseda,” muretseb Elle Ott, kes oleks südamepõhjani tänulik, kui Savonlinna heategijate poolt annetatud “vanake” Aarike õuele veereks.

“Tänu on ainus tasu, mida soomlastest abiandjad saavad,” tõdeb Veera Raag.

Toivo Ärtis

Kino maale
EelmineEakad sünnipäevalapsed Kambja vallas
JärgmineKonstaabel Nelly Ruuge annab teada