15.-19. detsembrini viibis Hispaania Kuningriigis Katalaanias Unipiha algkooli õpetaja Eha Jakobson. Eestist pindala poolest pisut väiksemas, kuid rahvaarvult neli korda suuremas Katalaani piirkonnas asuvast Reuzi linna algkoolist saab tulevikus Unipiha sõpruskool.
„See on Euroopa Liidu rahade toel finantseeritav teine haridus-kultuuriline projekt, milles Unipiha kool osaleb,“ mainib Eha Jakobson haridusseltsi Tõrvik jõuluõhtul lastevanematele. „Eelmine kolmeaastane Comeniuse projekt lõppes 2002. aasta kevadel.”
12-korruseline inimpüramiid
Seekordne projekt, millest peale Katalaania ja Eesti võtavad sellest osa veel Itaalia ja Rumeenia, keskendub paikkonna tantsudele ja mängudele.
Ilmselt on projekti selline eesmärk tingitud eelkõige sellest, et järjest süveneva amerikaniseerumise ja üleilmastumisega tunnevad just väikerahvad ja etnilised piirkonnad vajadust säilitada oma kultuuri ja juuri.
Unipiha koolis on rahvalaulu ja rahvalikke ringmänge viljeletud juba 15 aastat, seepärast sobib selline projekt meile ülihästi.
Ka Reuzi linn, mis asub Katalaania pealinnast Barcelonast 100 km kaugusel ja on Tartu-suurune tööstuslinn, tunneb muret traditsioonide säilitamise pärast.
Kuna Hispaania on katoliiklik maa, on traditsioonidki eelkõige seotud ristiusuga. Lisaks ristiusu pühadele korraldatakse aga paljudes linnades inimpüramiidide võistlusi. Linna suurimale väljakule koguneb tuhandeid pealtvaatajaid, et näha, kuidas kerkib noortest meestest 12- korruseline püramiid. Võistlus toimub aja peale erinevate meeskondade vahel. Selleks tehakse trenni nagu iga teisegi spordiala puhul. Ovatsioonid, mis puhkevad, kui tippu jõuab kõige väiksem võistleja, on marulised.
Aasta pärast on oodata Unipihale külalisi
Kolme päeva jooksul arutati ja kooskõlastati kolme aasta tegevuste plaan, ning tõlgiti see inglise keelde. Põhirõhk on just paikkondlikel tantsudel ja mängudel – neid tutvustatakse video ja fotode vahendusel. Unipiha kool võtab vaatluse alla mitte ainult Kambja ja Kodijärve rahvalaulud, vaid terve Tartumaa omad. Väljavalitud laulude ja mängude kohta tuleb koostada kirjeldused ning need tõlkida ka inglise keelde. Eesmärgiks on, et kõigi projektis osalevate maade lapsed õpiksid niimoodi tundma üksteise tantse ja laule.
„Üheks tantsuks võtame kindlasti Kaera-Jaani,” leiab Eha Jakobson. „Oleme seda tantsu juba lastega harjutanud, pealegi on seda lihtne õpetada ka teistele. Enne videosse võtmist ja tõlkimist peame me aga uurima, mida tähendab sõna „Kaera-Jaan“? Võib-olla on siin tegemist põlluviljakuse kultusega?”
Projekt ise käivitub 2005. aasta sügisel ja esimene riik, mida projektis osalevad koolid tahavad külastada, on Eesti. „Neil on meie vastu väga suur huvi. Kui ma Tartumaa pildialbumit neile tutvustasin, no küll siis nad vaatasid seda. Hispaania on paksult kultuuri täis. Meil pole sellele midagi vastu panna ja ometi tahavad nad just Eestit esimesena näha. Ilmselt avaldasid fotod meie metsadest, järvedest, soodest ja jõgedest sellise tugeva mulje. Nad muudkui vaatasid ja vaatasid ning küsisid. Ka meie vanad mõisahooned ja lumised talvemaastikud lummasid neid eriskummaliselt.”
Palmid tuules
Eha Jakobson: „Hiiglasuur klaasist lennujaam ja palmid tuules. See on esma-mulje, kui Barcelonas mööda lennukitreppi tund enne südaööd maha tuled. Vaatad ja vaatad seda ega suuda uskuda, et see tõelus on. Hallist ja vihmasest Eestimaalt tulnule on see üheaegselt müstika ja palsam.
Itaallased, silt käes, olid mind oodanud juba kella 20-st saati. On imeline: oleme ainult e-maili vahendusel suhelnud, kuid kõik tunduvad kui vanad tuttavad. Musitame hispaania kombe kohaselt kahele põsele ja istume seejärel projektijuhi Merce autosse. Hotell asub 100 km kaugusel Reuzis.“
Õpikud tuleb osta endal
Erinevalt meist ja põhjamaadest ostavad Hispaanias lapsevanemad õpikud välja. Need on küllalt kallid ja muutuvad üsna tihti, nii et neid ei õnnestu ka noorematele õdedele-vendadele pärandada.
Koolide üldarvust on 40-50% erakoolid. Majandusliku kasvu tõusuga 70-ndatel aastatel on suurenenud kogu aeg erakoolide osatähtsus. Lapsevanemad arvavad, et raha eest saavad nende lapsed parema hariduse. Reuzi linnakooli õpetajate arvates on erakoolides üksnes suurem õpetajatepoolne kontroll kodutööde üle ja veidi parem inglise kelle õpetamise tase. Muus osas ei erine nad munitsipaalkoolidest. Inglise ja hispaania keelt hakkavad lapsed õppima 1. klassist alates. (Katalaani keel erineb üsna tuntavalt hispaania keelest.)
Reuzi algkoollasteaias on 700 last. Lapsed tulevad kooli kolmeaastaselt. Selliseid magamisasemeid, nagu meil tervisekaitse nõuab, lastaias pole. Matid on lihtsalt tihedasti üksteise kõrval põrandal. Ei mingit „linatamist”. Magamiseks võetakse peale õhuke tekk.
Kooli toitlustamisega tegeleb lastevanemate komitee. Erinevalt põhjamaadest pole toitlustamine tasuta.
Lastevanemate komitee leiab firma, kes valmistab toitu. Firma korraldada on ka toidu jaotamine ja korrapidamine sööklas. Kool ei tegele sellega üldse.
Õppetöö algab kell 8.30 ja kestab kella 13. Siis tuleb lõunamaalase jaoks olulisem aeg päevas – siesta. See kestab kella 15.30ni. Tavaliselt lähevad lapsed sel ajal koju lõunat sööma. Neil, kel see võimalus puudub, söövad lõunat koolis ja tegelevad pärast sööki huviringides.
Katalaanlased on lärmakad ja viisakad
Katalaanlased on lärmakad ja viisakad, kuid mitte pealetükkivalt. Lõunamaa kombe kohaselt ollakse väga perekondlikud. Õhtul käib kogu pere väljas. Koos isa-emaga on nii sülelapsed kui teismelised.
Eha Jakobson: „See on uskumatu, kui viisakad nad on. Nende lastetuba on eeskujulik. Koolis tarvitseb õpetajal panna vaid näpp suule ja lärmakas koolipere taltub. Lollitamist ja omavahelist kraaklemist ma ei kohanud. Ilmselt tuleneb see suuresti nii katoliiklikust kasvatusest kui ka sellest, et kodu ja pere roll noore inimese elus on oluliselt kõrgem kui edu ja individualistlikkust propageerivas Ameerikas. Igal pool käiakse koos: nii tänaval, poodides, matkamas kui väljas söömas.
Eriti hämmastab liikluskultuur. Iga viimanegi kantpea ja Ilu-Eedi, kes oma autosalongi on pannud spetsvalgustuse, et kõik õhtul näeksid, milline luksus tal salongis on, jääb ülekäiguraja ääres seisma, kuni vanake üle tee läheb. Auto rappub tümpsust, tema aga ootab. Ei mingit sõimu ega rusikaga viibutamist.“
Lembit Jakobson