Sellest aastast alustas tööd üleriigiline ja tasuta ohvriabi kriisitelefon 116 006 ja nõustamisteenus veebilehel www.palunabi.ee, kust saab ööpäevaringselt nõu ja abi eesti, vene ja inglise keeles. Lisaks on aga igas maakonnas ka tööl ohvriabitöötaja, kes saab pakkuda põhjalikumat ja personaalsemat nõustamist.
Tihti ei pöördu inimesed pärast vägivalda või muud halba kohtlemist abi saamiseks politsei poole või ei mõista, et see, kuidas nendega käitutakse, on tegelikkuses vale või keelatud. Lisaks võib abi küsimiseni jõudmine võtta aastaid, sest ohvriga käivad kaasas häbi, süütunne või hirm. Selleks, et ükski inimene ei peaks enda murega üksi jääma, on abiks nõustajad 116 006 telefonilt ja palunabi.ee veebilehelt. Ohvriabi kriisitelefon on mõeldud kõigile, kes tunnevad, et on sattunud olukorda, kus nad on kannatajad – on siis tegemist füüsilise, majandusliku, vaimse või seksuaalse vägivallaga või hoopis hooletuse või halva kohtlemise ohvriks langemisega. Samuti saavad kriisitelefonilt abi inimesed, kes on kuritegevuse või õnnetusjuhtumi tõttu lähedase kaotanud.
Ohvriabi kriisitelefonile vastavad vastava hariduse ja ettevalmistusega inimesed, kes töötavad oma kodus eri piirkondades üle Eesti. Et sellist teenust on väga vaja, näitab juba statistika – telefonile on kahe kuuga helistatud 741 korda ja veebivestluse teel on võetud ühendust 330 korda. Kokku oli seega 1071 pöördumist.
Esimestel kuudel on kriisitelefonile pöördutud erinevate muredega. Enamasti on helistanud perevägivalla ohvrid. Samuti on helistajate seas neid, kes soovivad teada anda, et keegi nende lähedane või ka naaber on ohvriks langenud. Lisaks on küsitud hooldusõiguse teemal küsimusi või soovitud saada abi töökiusamise teemal. Palju on pöördunud üksikud, peamiselt eakad inimesed, kellel ei ole mitte kellegi teisega rääkida, kuid ometi on mitmel juhul selgunud, et niisama vestlemise soovi taga peitub helistaja varasem ohvriks langemise lugu.
Kuidas saab üks telefonikõne inimest aidata? Ohvriabi kriisitelefoni eesmärk on pakkuda ohvritele kiiret võimalust oma mure ära rääkida. Kõne vastu võtnud töötaja kuulab helistaja ära, pakub talle tuge ja ühiselt arutatakse läbi kõik olukorra lahendamise võimalused. Olenevalt juhtumist võivad pöördujad vajada infot politseisse avalduse tegemise kohta, naiste tugikeskuste või seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste kontakte või selgitust omavalitsuste teenuste ja toetuste kohta. Kui on vaja, saab leppida kokku kohtumise juba ohvriabitöötaja juures.
Oluline on välja tuua, et ohvriabi kriisitelefoni eesmärgiks ei ole hakata asendama politseid. Olukordades, kus inimese elu on ohus ja on vaja kiiret abi politseilt, kiirabilt või päästeametilt, tuleb kindlasti esmalt valida 112. Küll aga saab ohvriabi kriisitelefon 116 006 olla ohvrile abiks järgmise sammuna, kui politsei on sündmuskohal käinud ja on vaja mõelda, mida edasi teha ja kuhu pöörduda.
116 006 numbrilt saab ohver abi ka hirmude maandamiseks, kuna alati ei pruugi ohver teada, mis saab temast või vägivallatsejast edasi. Näiteks on perevägivallaohvrite seas levinud valearusaam, et politseisse saab pöörduda alles siis, kui vägivald on pikaajaliselt kestnud, mitte pärast ühekordset ohvriks langemist. Sellistest olukordades aitabki ohvriabi kriisitelefon vastata helistajate küsimustele ja tõsta abivajajate teadlikkust nende õigustest ning pakkuda sealjuures vajalikku nõustamist, kes ja kus teda tema olukorra lahendamiseks aidata saab.
Ehkki ohvriabi kriisitelefonilt 116 006 saab helistaja esmase toe ja nõu, on edasiste ohvriabiteenuste saamiseks vajalik ohvril pöörduda ohvriabitöötaja vastuvõtule. Igas Eesti maakonnas on tööl vähemalt üks ohvriabitöötaja, kes vajadusel saab inimese ja tema murega juba edasi tegeleda. Kui oled langenud ohvriks, siis ei ole ükski mure liiga väike või tähtsusetu.
MARI TIKERPUU,
Sotsiaalkindlustusameti kriisiabiteenuse juht
Ohvriabitöötajad Tartus on
Katti Kask, 5307 4196 (Riia 132, Tartu)
Riina Laane, 5261171 (Riia 179a, Tartu)
e-post tartu.oa@sotsiaalkindlustusamet.ee
