Käesoleva aasta 15. veebruaril tähistas kümne tegevusaasta täitumist MTÜ Õnnemaa halduses olev Ülenurme pere- ja noortekeskus.
Sünnipäevapidu toimus Reola kultuurimajas mitmevärviliste lampide sähvides. Kogu maja oli täitunud meeletu elurõõmu ning esinemislustiga. Õhtut juhtis Ragnar Kekkonen. Lava ning ning selle ees olev lisalava vallutati kordamööda tantsijate, muusikute ning käsitöömeistrite poolt. Vahepaladena ilmusid lavaekraanidele ajaloopildikesed Õnnemaa tegemistest, meenutades mälestuste paraadina noorteka ettevõtmisi.
Tundus, et kahest silmast ei piisa ja kõrvu tahaks omada kohe mitu paari, rääkimata südamest, kes ei soostunud endises rütmis põksuma, vaid ihkas hoopis koos noortega lavale hundiratast viskama.
Ja siis ühtäkki sai kava läbi. Lavale hõigati õnnitlejad. Korraga oli pea mõtetest tühi. Mida tarka oligi publikul lisada. Etteasted ja kogu kümne aasta noorsootöö on olnud täiuslikkuse tipp. Kas saaks minna lavale ja avaldada oma imestust, et oi, oi, oi, kui tublid. Polegi ju olemas selliseid sõnu, mis aitaks noorsootöö veelgi võimsamale õnnestumisele kaasa. Või siiski prooviks panna kirja mõtted, mis tunduvad hetkel kõige kohasemad?
Mina usun imedesse ja olen tunnistajaks, et kõik, mida Kersti Leis ja tema meeskond on suutnud pakkuda noortele, nende vanematele, koostööpartneritele ja kogu ühiskonnale, on nooruslikkuse ja nooreks jäämise ime. Ma soovin, et sama ime aitaks Kerstil jääda endiseks ja tema peeglike seina peal ütleks aina uuesti: „Sina, Kersti, oled muutnud maailma helgemaks ja väärtuslikumaks elamise paigaks!“ Ja siis see peeglike kummarduks tänutundeks maani.
KÕRTSIEMAND KAI PAKS,
koostööpartner ja hingesugulane
