14. septembril toimunud Tõuloom 2024 ja Ülenurme sügislaat on selleks aastaks peetud. Publiku plaksumeeter tunnistas uhkeimaks tõuloomaks Eesti raskeveohobuse, Lõuna-Prantsusmaa päritolu lihaveise tõug hele akviteen napilt kannul. Traditsioonilises käsitsilüpsivõistluses osales kümmekond inimest tulemustega 500st grammist kahe liitrini.
Lambapügamise demoesinemise neli staarlammast tekitasid publikus meeldivat elevust. Rein Mirka, Eesti Tõulammaste Aretusühing: „Kaks eesti valgepealist, kaks kihnu maalammast. Nimesid polnud, uttedele ei panda. Karvalt heledad ja kirjud, Tartumaa päritolu.“ Jutt konkreetne ja lühike. Laadalt said külastajad sahvritesse talvevarudele lisa, kena kõhutäie kohalikelt toitlustajatelt ja muud vajalikku kraami kauplema tulnud talunike ja ettevõtjate müügilettidelt, mida jagus laadaalale kokku saja ringis. Osalejaid oli seekordsel üritusel veidi üle 4000.
Eesti Põllumajandusmuuseumi esindaja Evelin Anja: „Üldkokkuvõttes oleme väga rahul. Täname ilmataati, publikut, osalejaid ja Eesti Tõuloomakasvatuse Liitu, nad said väga hästi hakkama.“ Kuigi areenile Evelin päeva jooksul väga ei jõudnud, oli südantsoojendavaim hetk pärit just sellest napist ajast, mil sinna sattus. „Väga armas oli näha, kuidas inimesed olid hetkes kohal, lapsed ja vanemad suhtlesid omavahel. Ei lapatud nutiseadmetes, vaid õpiti loomi tundma,“ kirjeldab Evelin.
Eesti Tõuloomakasvatuse Liidu esindaja Tanel-Taavi Bulitko jäi eriti rahule sellega, et publiku seas oli nooremaid inimesi, kes püsisid areenil pea kogu päeva. „Eks peame jälgima, et meie jutt seal liiga tehniliseks ja tõuaretuse põhiseks ei lähe, nii hoiame publikut paremini. Ja et sel aastal oli ülimenukas eesti maakarja vissivõistlus, siis järgmisel aastal tahaks sama formaadiga mõne teise tõuga jätkata,“ kirjeldab Bulitko.
Kultuuriprogrammi raames käsitööhoovi koondunud töötoad andsid vanematele võimaluse paralleelselt kuulda nii muusikalisi esinejaid kui osaleda pere pisematega töötubades.
Populaarseimaks kujunesid kepphobuste võistlusrada, kus takistusi loominguliselt ümber korraldati, ja lemmikloomasiltide meisterdamine. Potipõllumajanduse rubriigi õunaõpituppa ja istikute näitusele oli rahvast ja küsimusi kogunenud sedavõrd palju, et Eesti Maaülikooli nooremteaduri Matis Moksi hääleaparaat vajas järgneval päeval korralikku taastumist.
Et alati on ka arenguruumi, mõlgutavad korraldajad, kes kuidas, oma liinis mõtteid järgneva aasta osas juba täna. Põllumajandusmuuseumi poolelt plaanitakse kindlasti loomade liikumist areeni ja kõrvalhoonete vahel sujuvamaks kujundada, et nii laadakülalised kui tõuloomad igas hetkes võimalikult stressivabalt päeva saaksid nautida.
Eesti Tõuloomakasvatajate Liidu prioriteet järgneval aastal on tagada stabiilsus – et oleks loomi, keda areenile tuua. Tanel-Taavi Bulitko: „Eesti on põllumajandusloomade arvult väike riik ja riik mingil määral küll toetab tõuaretust, aga ka seda sektorit tabab riigieelarve kärbe. Tõugude pidev parendamine on kallis lõbu ja peame tagama, et rahalised võimalused ei ohustaks meie tõuaretuse säilimist. Loodame siiski, et tõuloomade arvukus tõuseb.“
Matis Moks, Eesti Maaülikooli nooremteadur
Kõige sagedamini esitatud küsimus?
Mis sordiga on tegemist? Ja… „Minul on aias see“ oli kõige sagedasem esimene lause.
Kas laekus uut teadmist eriliste õunasortide osas?
Jah. Suure-Jaanist seest täiesti punane õun. Arvati, et vereõun, aga päris kindel ma ei ole. Siis magusaid taliõunu, mille kohta esialgu ei oska veel ütelda. Ja üks eriti suur, koreda viljalihaga, mis avaldas muljet ja on ka veel määramata.
Kõige värvikam/meeldivam meenutus päevast?
Inimesed olid värvikad. Ja kõige ilusam oli, et tundsid huvi ja tulidki reaalselt kaks-kolm inimest oma 5–6 ja rohkema õunaga määramisabi saama. See oli kõige soojem.
Katri Kuusk
