Koolijuhid taas teadmisi kogumas

230
Tartumaa koolijuhid koos Gremio kooli õppejuhi ja Kaisa Massoga (istub ees). Foto Toomas Liivamägi

„Ma lugesin Eesti õpetajate streigist,“ ütleb meile Kaisa Masso, meie giid, „ja mõtlesin siis, et tulge Portugali….“

Meie ei teadnud muidugi Kaisa mõtetest midagi, sest plaanid olid raamitud juba eelmisel kevadel pärast koolijuhtide õppereisi Kopenhaagenisse. Ja siin me siis nüüd oleme, Lissabonis, roosa imposantse koolimaja (ehitatud 1933) eesruumis. See on Maria Amália Vaz de Carvalho (1847–1921) nimeline keskkool.

Escola Secundaria Maria Amalia Vaz de Carvalho

Enne päris algust jõuame teada saada Maria Amália kohta. Selgub, et ta oli Portugali luuletaja, esseist ja naiste õiguste eest võitleja, kes lõi 1885. aastal esimese tütarlastekooli, mille järglaseks praegust kooli loetakse. Oma esseedes tõstatas ta küsimuse naiste osast avalikus elus, kus esiplaanil on alati mehed ja naised jäävad kulisside varju. Ta arvas, et ainult haridus aitab naised sealt välja.

Naiste privaatsfääri ta ei vaidlustanud, leides, et naine peab alati olema nii naine kui ema, kuid avalikus elus saab ta palju kaasa aidata kunsti, kirjanduse ja õpetamise vallas. Meeste ja naiste võrdsus saab ühiskonnas eksisteerida ka siis, kui nad oma looduse poolt seatud rolle täidavad. Muuseas oli Maria Amalia 1912. aastast Lissaboni Teaduste Akadeemia liige.

Meie tulekuks on ettevalmistusi tehtud. Kui oleme jõudnud laiast kivitrepist üles teisele korrusele, juhatatakse meid punase velvetkangaga kaetud mugavate toolidega aulasse. Grupp õpilasi koos õpetajaga sagib arvuti kallal ja peagi loeme 1. slaidilt „Criar, Inovar e Intervir. Looge, uuendage, sekkuge“. Jaa, selges eesti keeles.

Järgnev on siiski ingliskeelne ning me saame teada, et haridussüsteemi üldine ülesehitus on mõningate erinevustega meiega sarnane. Kohustuslik kooliharidus algab 3-aastaselt. 3–6-aastased õpivad eelkoolis, 6–14-aastased 3-astmelises põhikoolis ja 15–17-aastased on keskkoolis või ametikoolis Järgmised valikud on kas ülikool või polütehnikum.

Kooli loetakse kaasavaks kooliks mitmel põhjusel. Koolis on 800 õpilast hommikupoolses vahetuses, kuid umbes kakssada õhtupoolses, kus õpivad mitmesuguste mentorprogrammidega õpilased. Koolis õpib 27 rahvuse esindajat, eraldi programmid vaegnägijatele ja pimedatele ning teistele hariduslike erivajadustega õpilastele. Nende kool on osaline mitmetes omamaistes ja rahvusvahelistes projektides. Õppekavas on neli peamist suunda: teadus ja tehnoloogia, keeled ja humanitaaria, kunst ning sotsiaalökonoomika (majandus). Läbivad ained kõigis suundades on portugali keel ja kirjandus, matemaatika ja filosoofia. Lisaks valikainetena sport ja draamaõpetus. Muljetavaldav on see, et kui õpilane on suuna valinud, siis kokkuvõttes ei ole tal rohkem kui seitse kohustuslikku ainet. Tunnid on tavaliselt 90 minuti pikkused. Muidugi on olemas ka raamatukogu, võimla, arvutiklass, kabel ja kohvik. Ruumid on küll avarad, kuid tunduvad väga akadeemilised: nutitahvlid ja valged lagedad seinad.

Kooli õppejuhilt tulid ka esimesed viited õpetajatöö kohta. Kõigepealt see, et nii õpetajatest kui koolijuhtidest on puudus: väga keeruline 10-astmeline staažiga seotud karjäärisüsteem, koolijuhtidel 4-aastane leping (mida saab kaks korda pikendada), õpetajatel keeruline kandideerimine ja suunamine üle kogu riigi ja eelistatakse staažikaid õpetajaid. Kool ise õpetajat valida ei saa, sest tahetakse vältida onupojapoliitikat. Antud kooli 30-aastase staažiga õppejuht teenib 1400 eurot (neto), alustav õpetaja 800 eurot. See aga tähendab, et noored õpetajad jäävad tihti ilma kohata või määratakse nad oma elukohaga võrreldes riigi teise otsa tööle. Korteri üürimine on äärmiselt kallis, mis seab noored õpetajad raskesse olukorda. Kõik täiendkoolitused toimuvad kas nädalalõppudel või vaheaegadel, mitte kunagi tööpäevadel. Õpetajate puhkus kestab 22 päeva. Kas meie õpetajaskond…? Nüüd saime aru Kaisa veidi iroonilisest „tulge Portugali“ vihjest.

Õpilased tundusid siiski nautivat kooliskäimist, silmad särasid, ei kuulnud ka kaeblemist koolistressi üle (mis võib olla peidetud). Tore oli vaadata nende loodusõpetuse klassis kivistisi, loomade ja lindude topiseid jm, mida meilgi alles hiljaaegu koolides leidus. Mõnes klassis tehti tööd rühmas, teises kuulati üksmeelselt õpetajat.

Gremio kooli plakat: ka nemad tegelevad kiusamisprobleemiga. Foto: Eha Jakobson

Grémio Instrução Liberal Campo de Ourique

Pärast lõunat ootas meid aga hoopis teistsugune kool – täiemahuline põhikool, kus lapsed alates sõimeeast (6-kuused) kuni põhikooli lõpuni: Grémio Instrução Liberal Campo de Ourique. Kaks viimast sõna märgivad asukohta. Tegemist oli erakooliga ja nad rõhutasid, et nende kool on kaasav, sest ei tee vahet rikaste ja vaesemate perede lastel – meile tundus veidi kummastav, et selline vahetegemine võiks üldse kõne alla tulla. Aga meie giidi sõnul on Portugali ühiskond tugevalt kihistunud, nii et riik aitab siiski just vaesemate perede lapsi nii koolitoiduga kui erakoolis õppimise võimalusega.

Kool loeb oma alguseks 1910. aastat, kui grupp edumeelseid ja liberaalseid kodanikke võttis oma südameasjaks edendada haridust ja kultuuri ja leidis, et peab alustama innovaatilisest haridusest. Küllap oli see seotud kuningavõimu kukutamise ja vabariigi loomisega.

Meid võttis vastu kooli direktor koos mõne õpetajaga ja grupp rõõmsaid õpilasi, kes meile oma kooli tutvustada tahtsid. Nende esialgne plaan meid gruppidesse jagada läks vett vedama, kuid nad ei heitnud meelt, vaid igaüks suutis enda ümber koguda huvilisi. Laste endi sõnul oli see neile heaks võimaluseks oma inglise keelt praktiseerida. Selles koolis saime aimu laste projektipäevadest ja – töödest, sest tulemused olid kõigile näha. Klassid olid paraja suurusega, klaasuste ja päikesevarju-akendega, avanedes õue või alates teisest korrusest rõdule. Nunnumeeter tõusis kõrgele sõimerühmade juures, kus kõige noorem rühm algas kuuekuiste lastega. Ja muidugi imestusega, et emad saavad palgaga lapsepuhkust 15 päeva ja kuus kuud võivad palgata kodus olla. Kes pärast seda tööd leiab, kasutab selle võimaluse kindlasti ära… Nii et lapsed on peaaegu sündimisest saadik koolisüsteemis, kuigi ametlik eelkool algab 3-aastaselt ja kool 6-aastaselt.

Peedu Tera direktori Kersti Kaplinski tähelepanek: „Eesti õpetaja ei kujuta ette, et Portugalis on tavaline, et ema tuleb kooli tunde andma, laps aga läheb sõime. Ühiskond on säärase elukorraldusega harjunud ning sellega arvestavad nii noored inimesed, kes kooli tööle tulevad, kui ka kooli juhtkond.” „Me saame niimoodi olla palju rohkem vabad, kui kodus ainult ema olles,“ ütlevad õpetajannad meile seletuseks rõõmsalt.

Meile oli ette valmistatud slaidiprogramm, mis andis teada, et kooli eesmärk on „Arendada interdistsiplinaarseid ja koostööprojekte, hõlmates nii STEM-i kui keeli, ühiskonna- ja inimeseõpetust ning kehalist kasvatust aktiivõppe ja integreeritud õppe vormis“. Suurt tähelepanu pööratakse ka kunstile ja eetikale.

Külastasime tundi, kus kaks 6. klassi tüdrukut õpetasid 2. klassi õpilasi. Teemaks oli paari päeva pärast saabuv vabaduspäev. Kõigepealt seletati slaide näidates ära sündmuste algus (25.aprill 1974) ja kulg. Saime meiegi targemaks: 1910. aastal loodud demokraatlik vabariik asendus parempoolse korporatiivse autokraatliku riigiga (1932), mida kindlakäeliselt valitses Antonio Salazar. Tema valitsus ei kulutanud palju hariduse heaks ja seepärast oli kirjaoskuse tase suhteliselt madal. Kõik see lõppes aastal 1974 nelgirevolutsiooniga, mil ka naised said lõpuks valimisõiguse. Sealt alates kuulutati Portugal demokraatlikuks riigiks, kuigi – nagu vestlustest selgus – korporatiivsusest ja korruptsioonist pole veel lahti saadud. Kõike eelöeldut muidugi 2. klassi lasteni ei viidud, kõlama jäi püssitorusse pistetud nelgiõis ja unistus võrdsusest. Lapsed hakkasid hoopis oma koolikaaslaste juhendamisel paberist nelgiõisi meisterdama.

Külaskäik lõppes meeleoluka kohvijoomise ja koogisöömisega kooli kantiinis. Nõo PK direktor Ilona Tars teeb kokkuvõtte: „Lapsed olid rõõmsameelsed ja asjalikud. Õpilastel oli kandev roll meile kui külalistele kooli ja enda tegemiste tutvustamisel. Oli näha õpilaste loovust, julgust ning hoolivust kaaslaste ja kooli suhtes. Kindlasti kaasan ja julgustan nüüd ka meie õpilasi rohkem kooli tegemistes osalema ning külalisi võõrustama.“

Escola Secundaria de Camoes

Kolmanda kooli külastamisel selgus, et meil on tegemist väljapaistva arhitekti Miguel Ventura Terra projekti järgi ehitatud koolimajaga, mis küll parasjagu läbis uuenduskuuri. 1909. aastal avatud ja 1910. aastal kuninga külaskäiku nautinud kooli nimetati enne 1974. aastat lütseumiks ning see oli täisvereline poistekool, mis sai segakooliks 1974, kuid ka siis õppisid poisid ja tüdrukud eraldi tiibades. Praegu on siin umbes 1000 õpilasega 3-aastane prestiižne keskkool.

Meid vastu võtnud direktor nimetas ridamisi kuulsusi, kes selle kooli lõpetanud olid, teiste hulgas praegust ÜRO peasekretäri Antonio Guterrest, rääkimata arvukatest ministritest, poplauljatest ja kunstnikest. Siin läks meil vaja tõlki, sest direktor inglise keelt ei kõnelenud.

Värskelt remonditud klassiruumides oli seinal kujunduselemendina kasutatud värvilist ristkülikut, mille all lause mõne ajaloosündmuse või kuulsuse kohta. Näiteks ühes klassis saime teada, et just siin oli üks õpetaja demokraatiast loengut pidanud 25. aprillil 1974 ehk vabaduspäeval, mille 50. aastapäeva suurejooneliselt tähistatakse.

Siingi on neli õppesuunda: kunst, teadus, majandus ja humanitaaria. Sellele lisanduvad kutseõpe ja IKT. Lisaks oma suuna õppeainetele saab juurde valida teisi kursusi (ajalugu, kirjandus, kujutav geomeetria, draama, kunst, ladina keel jms). Direktori sõnul on see siiski illusioon, et kool on oma valikutes iseseisev: õppekava on väga kindlalt ministeeriumi poolt paika pandud. Kõige suurem koormus on 10.–11. klassis, eriti teadussuunal. Kolm aastat on siingi kõikides harudes kohustuslik portugali keel ja kirjandus, filosoofia ja matemaatika ning seejärel igale suunale omased ained. Näiteks humanitaarias maailmakirjandus ja ajalugu, teaduses loodusained, majanduses majandusgeograafia jne. Viimases klassis on tunnikoormus väike ja keskendutakse süvendatud õppimisele ehk kõrgkooli sisse saamisele.

Kui meil käib praegu elav arutelu õpetaja karjääriredeli üle, siis Portugalis on käibel 10-astmeline süsteem, kus iga aste kestab 4 aastat ja järgmisele astmele ülemineku otsustab kooli komisjon ja alates 6.–7. astmest välishindajad. Ja siit alates on edasiminek väga raske, läbi lastakse 25% õpetajatest ja ülejäänud jäävad oma eelmisele saavutatud astmele. 10. astmele võib teoreetiliselt jõuda 40 aastaga ja siis on palk 2600 eurot, mis ongi tegelikult suurema osa õpetajate jaoks teoreetiline.

Kooli keldris on kujundamisel omalaadne koolimuuseum, kus nähtaval vanad õppevahendid, koolipingid, korgist nuppudega tunniplaan, topised ja ilmatu suur krokodillinahk, isegi vanad koloniaalkaardid, kus näha ajalooline Portugali impeerium. Aga siin on ajutise asukoha leidnud ka plakatid, millega minnakse homme, vabaduspäeval, manifesteerima. Mida noored tahavad? Ikka demokraatiat, võrdsust ja et neid ära kuulataks.

Püüdsime juttu viia kaasavale haridusele, kuid varsti saime aru, et seda meie mõistes neil lihtsalt ei ole. Puudega lapsi, näiteks psühholoogiliste probleemidega, pimedaid, vaegkuuljaid, võetakse vastu siis, kui on olemas vastavad spetsialistid. Maakoolides pidi probleem eriti terav olema. Tegelikult me ei saanudki täit selgust, kuidas nad HEV lastega toimetavad.

Kui me jahedast koolimuuseumist sooja pärastlõunasse astusime, tegid koolilapsed õues homseks veel viimaseid plakateid. Me astusime neist mööda, keegi ei pööranud meile tähelepanu, elav omavaheline arutelu ei lasknud seda teha. Peale koolidirektori polnud näha ühtegi õpetajat. Tänasime teda vastuvõtu eest ja küllap igaüks mõtles omaenda mõtteid haridusest, õpetajaks olemisest ja soojast, mitmenäolisest Lissabonist.

Ahmisime endasse ka kõike seda, mida elegantne päikesepaisteline Lissabon pakub: suurlinna melu, mauride piirkonna Alfama kitsaid ja käänulisi tänavaid, mis oma mosaiikse tänavasillutisega viivad mäkke – juhul, kui tahad jõuda mõne kloostri, katedraali või lossini. Turistidest pungil kollane ajalooline tramm kolistab kitsastel tänavatel, Fado kohvikute võlu kutsub õhtuks kohti broneerima. Muinasjutuliste lossidega Sintrasse saab rongiga mõistliku hinna eest. Ja muidugi Atlandi ookean, kust alati puhuvad soolased tuuled, mis õhtud jahedaks muudavad. Kõike seda on muidugi meie lühikese aja jaoks liiga palju, seega nii mõnelgi küpseb soov siia tagasi seda seda nautima tulla.

Seekord oleme veidi aimu saanud, mis toimub Portugali hariduses. Kuid tõesti ainult veidi. Rohkem teame nüüd nende õpetajate olukorrast ja see on mõtlemapanev.

Tagasiteel lennukis Lissaboni reisi muljeid korrastades veendusin järjekordselt, et õpetaja töö olemus on üle ilma kõikjal üsna ühesugune. Mure kasvava põlvkonna pärast on selle töö sisuks. Planeedi ellujäämine ja tulevik sõltub suuresti sellest, missuguseks aitame me õpetajatena kasvatada ja lasta kasvada igal uuel põlvkonnal.

Siinkohal täname Tartumaa vallavalitsusi toetuse eest ja koolijuhtide ühenduse juhatust reisi organiseerimise eest.

Eha Jakobson
Unipiha Algkooli direktor

Kino maale
EelmineÜlenurme tiirus peeti XXX kooli laskevõistlusi
JärgminePõnev lavastus „Rongirüüv“ on osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 lisaprogrammist