Isadepäeva Unipiha koolis tähistati seekord maastikumängu ja mõistatuste lahendamisega.
„Oi! See segadus mulle meeldib,“ lausub õpetaja Eha mulle, kui koolimajja jõuan. Äsja on just õue lahkunud, pärast kärarikast arutelu, kõigi kaheksa rühma võistlejad.
Laternad ja taskulambid valgustavad pimedust, lumist spordiplatsi, õunaaeda, kasealleed nende ümbrusesse peidetud aarete otsimisel.
„Tahtsime korraldada midagi uut ja põnevat,“ räägivad õpetaja Taimi ja Eha. „Kuna lapsed on harjunud mõistatuste lahendamisega – 1.-2. klass nõuab neid igas emakeele tunnis – siis otsustasime, et maastikumängu kirjade võtmeks saab mõistatuste lahendamine. Iga selle ära arvamine aitab leida uut peidupunkti. „Õied kui küünlad on kevadel puul, viljaks on muna parajalt suur.“
Seisan kastani all ja ootan esimesi võistlejaid. Nad loevad taskulambi valgel mõistatust ega saa sellest aru. „Vaadake üles ja mõelge nüüd, milline näeb see puu mais välja.“ Rõõmus äratabamine. „Kastan!“ hüüab üks poiss teistele. Puu alt karbist leitakse uus kiri ja liigutakse järgmise puu juurde. Selleks on sireliheki juures kasvav mänd. „Siis kui talvel mets on paljas, tema ikkagi on haljas. Mestsale on ehteks ju tema roheline kuub.“ Nii joostakse kaseallee, õunapuu, tamme, kurepesa juurde. Kõige raskemaks pähkliks osutus mõistatus kooli puukuuri kohta. Ka mina ei suutnud seda ära lahendada.
„Eakas ja tugev. Temas peidus on sooja andjad.“
„Kunstiõpetuse tunnis joonistas 3.-4. klass kooli ümbruse kaardi, millele oli märgitud kaheksa otsitavat punkti,“ räägib pärast mängu õpetaja Taimi. „Nii said kõik lapsed osaleda maastikumängu ettevalmistamisel.“
Pärast kolmveerandtunnist õues olemist, mängust alles õhevil nägudega klassitoas kokkuvõtet tehes leidsid kõik isad, et see oli tore ettevõtmine.
„Ei mäletagi, millal viimati mõistatusi sai lahendada,“ tunnistas Edwardi( 4. kl) isa Raivo muheledes. Ka Heleni( 4. kl.) vanaisa leidis, et selline „matk“ kaheksas erinevas punktis taskulampide ja purgiküünalde valguses õhtu hämaruses kooli ümbruses oli tore ettevõtmine.
Pidu jätkus edasi luuletuste lugemise, viiulimängu, laulude ning ühise koogisöömisega.
„Aga kes võitis selle maastikumängu?“ küsib Manivald ( 1. kl) enne peolt lahkumist oma isalt. „Kõik võitsid, kes mängu lõpuni tegid,“ vastab isa Erko.
Lembit Jakobson