Latern, mu latern, tähesära latern. Ära kustu veel, sa mul näita teed, kus on minu koduke.
9. jaanuari õhtul valgustasid säravad laternad Kuuste Kooli pargi pimedust, tuues kogu lasteaia kokku unustamatuks talviseks seikluseks. Külma talveõhtut soojendasid naer, rõõm ja üheskoos veedetud aeg, mis sai alguse juba varahommikul.
Päeva esimesel poolel voolisid lapsed endale mesilasvahast küünla ja kuulasid muinasjuttu, mis rääkis loo vaprast mesilasest, kes laterna valguses otsis oma koduteed läbi lumise Vana-Kuuste pargi.
Õhtu saabudes alustas kogu lasteaed laternamatka, mis lookles läbi Kuuste pargi ning mille puud olid kaunistatud säravate laternatega. Matka saatis laste helisev laul laternast, mida oli laulnud väike mesilane hommikuses muinasjutus.
Viimane peatuspunkt oli suur lõke, mille ümber kogunesid nii lapsed kui ka nende vanemad. Lõkke ääres joodi sooja mahlajooki ja nauditi maitsvaid küpsiseid. Lapsed said rakendada oma loovust, ehitades lõkke ümber lumekindlusi, lumememmesid ning isegi toreda lumest pingi, mis tõi naeratuse näole nii suurtele kui väikestele. Kui lõkkesse oli pandud viimane kuuseoks kooli jõulupuust, sai ühtlasi piduliku lõpu ka jõuluaeg Kuuste Koolis.
Lõpetuseks soovime tänada kõiki matkal osalenud lapsi ja lapsevanemaid, eriti Tomi ja Märdi vanemaid, kes küpsetasid kogu lastasteaiale juustusaiakesi. Teie rõõmsameelne osavõtt muutis selle talvise sündmuse erakordselt meeldejäävaks. Aitäh, et koos meiega särasite ja tõite üheskoos soojust külma talveõhtusse!
Täname ka Marica Nõmmemaad ja Anne Palumetsa, kes omapoolse panusega aitasid muuta selle talvise sündmuse veelgi erilisemaks.
Terje Kink
Kuuste Kooli lasteaia Nublude rühma õpetaja
