Novembrikuu ilmad on hallid ja kõledad, palju on pimedust ja päikest näeb üha harvem. Seetõttu otsustasime, et muudame ise oma päevad helgemaks. Kalendrit vaadates ja plaani pidades jäi silma meestepäev, mida tähistasime poistenädalaga, sest ammu on teada tõde, et igast poisist saab ju ükskord mees.
Üllatusi täis päevad
Enne õiget isadepäeva õnnestus meil rühma saada üks päris jahimees – Lukase isa Rait. Ta tutvustas meile kütitavaid loomi, saime paitada erinevate ulukite nahkasid ja katsuda nende luid, hambaid, sarvi. Saime teada, milline kavalpea on kährik ning kui tugevad on tegelikult karu küünised. Mõni väike mees proovis, kuidas talle endale sarved pähe sobiksid, teine arvas jälle kõikse mõnusama olevat ondatranahkse mütsi. Lõpuks said kõik soovijad puhuda ka jahisarve ja pardipilli. Usun, et nii mõnestki meie rühma poisist, või miks mitte ka tüdrukust, võib tulevikus üks hea ja vahva jahimees kasvada.
Kui eelmisel päeval saime teada, kuidas jahimees metsas loomi kütib, siis juba järgmisel driftisid autod üksteise võidu, sest käes oli ralliauto päev. Mis tähendas seda, et masinad kihutasid, rattad vingusid ning autod tegid piruette. Kogesime koos lastega, et meil on rühmas auto, mis omaalgatuslikult käivitub. Selline tegevus tekitas lastes muidugi palju nalja ja kilkeid. Selgus, et takistusraja läbimine ei olegi nii kerge ülesanne. Veelgi raskemaks osutus puldiautoga mööda teerada sõitmine, mis põhjustas omajagu segadustki. Seevastu käega juhitavad tavalised mänguautod said punase teeraja läbimisega suurepäraselt hakkama. Seni, kuni poisid nautisid autodega mängimist, valmistasid tüdrukud poistele söödava üllatuse, milleks olid tikuvõileivad. Tervislikud vahepalad olid väga oodatud ja meeldisid lastele.
Annelinna päästjad pakkusid elevust
Põnevust ja äratundmisrõõmu valmistasid meile Annelinna päästekomando päästjad. Mängides ja arutledes said lapsed teadmisi tuleohutusest. Enamasti oskasid lapsed eristada ning selgitada turvalisi ja ebaturvalisi olukordi, mis võivad kodus tekkida. Kui hätta jäime ega teadnud, kuidas oleks õige käituda, siis ütles tuletõrjuja-päästja Aleksandr Keerd ehk onu Sass, mis on õige ja kuidas peab. Suurt elevust tekitav ja pisut ka hirmutav oli päästja, kes kandis suitsusukeldumise varustust ning hoidis käes termokaamerat. Kui päästja oli maski näo eest ja kiivri peast võtnud, siis veendusime, et tegemist ei ole tulnukaga, vaid siiski inimesega, kes näitas meile lahkesti oma kaamerat. Laste meelest oli see põnev, sest kõik elusolendid muutusid termokaamera sees kummitusteks.
Tegime tutvust ka tuletõrjeautoga ning selles oleva varustusega. Nägime palju erinevaid tööriistu, mida päästjad oma töös kasutavad. Pikk redel auto katusel pani lapsi imestama. Sten Erikul tekkis küsimus, kas sellega saab minna ka Kuule.
„Tulest targem“ õppeprogramm lõppes tuletõrjeauto vilkuvate laternate, sireenide ja laste lehvitustega päästjatele. Arutlesime lastega, et küll on hea olla „tulest targem.“
Eriline ja meeldejääv reede
Väga eriline ja meeldejääv päev oli reede, kui meie rühmas ilmutasid end ämblikmees, arvutiviirus ja väike roheline konn. Poistenädala viimasel päeval käis meil külas Joonatani isa Veljo, kes näitas igasuguseid põnevaid tööriistu. Nägime laternat, mis näitas nii valgust, kui ka oskas muusikat mängida. Saime kuulda lehepuhurite võimast häält ja tunda tugevat õhuvoolu, mida masin torust välja puhus. Kõik lapsed said proovida, mis tunne on puurida auku ja kruvida trelliga kruvi puidu sisse.
Pärast puurimist ja kruvimist oli meie rühm muidugi veidi purune. Ettenägelikult oli Joonatani isal kaasas varstolmuimeja, mis meeldis lastele nii väga, et nad asusid sellega tervet rühmaruumi puhastama. Tore oli näha, et tööriistad pakkusid huvi ka meie rühma piigadele. Kõik masinad said läbi proovitud ja katsetatud, olgugi, et nad tegid päris kõva lärmi. Lõbusa müra saatel saigi meie poistenädal läbi.
Eve Peru ja Marge Aasajärv
Kuuste Kooli lasteaia Päiksekeste rühma õpetajad
