„KUHUUUU?“ tõuseb mu sõbra hääl kõrgustesse, kui olen talle teatanud, et lähen sügisvaheajal Lampedusale. „Ja MIS ASJA on sul seal Aafrika külje all ajada?“ ei jää ta pärast minu lühikest seletust ikka veel rahule. Ega ma ise ka päris täpselt ei teadnud, oli ainult aimdus. Läbi Eesti Lugemisühingu saabus üleskutse minna Lampedusa raamatukokku vabatahtlikuks, kuid veel oli seal vihje vaiksele raamatule, millest andis esialgse aimu kevadine lugemisühingu (Mare Müürsepa) töötuba. Tänaseks olen tagasi. Mu vaade maailmale on muutunud. Aga alustagem algusest.
Lampedusa
Kui vaadata Sitsiilia saare pealinnast Palermost otse alla lõunasse, siis on seal näha tillukest täppi. See ongi Lampedusa saar, olles tegelikult Pelagie arhipelaagi suurim saar, Sitsiilia rannikust u 200 km kaugusel. Kui millegi lähedasega võrrelda, siis ehk meie Kihnu saarega, mille pindlala on 16 km², Lampedusa on veidi suurem ehk 20 km². Jäädes Tuneesiast 113 km kaugusele, on mõistetav, et Lampedusa on lähim maa Euroopa Liitu sisenemiseks. Immigratsioonilaine sai alguse 2011. a Tuneesia revolutsiooniga, mis levis edasi teistesse Aafrika ja Araabia riikidesse, olles nii Araabia kevade algataja. Selle tulemusel vahetus võim Tuneesias ja Egiptuses. Liibüas kestab kodusõda siiani. Vastuhakk ja terror ei ole vaibunud ka Tuneesias.
Itaalia on muidugi hädas põgenikega, selle aasta jaanuarist augustini loetakse neid ~ 30 000. Lampedusalased on jagunenud kahte lehte – ühed, kes on igati valmis põgenikke abistama, ja teine pool, kel sellest ükskõik. Päris vastalisi kuuldavasti pole, sest inimlik viletsus avaldab mõju suhteliselt hästi elavatele itaallastele. Rannast leitud laste surnukehad pandi kohalike poolt kirstudesse ja toodi kalmistule, kus nad siiani (vähemalt oktoobri lõpuni) olid paigutatud väikesesse ruumi ja ootavad seal katoliiklastele sobivat matusetalitust, mida aga ei tule ega tule.
Põgenikega seotud poliitika on võrreldes 2011. aastaga tublisti muutunud. Nüüd on saarel 500 inimesele mõeldud immigratsioonikeskus, mis on aga paatide saabudes pilgeni täis. Seadus nõuab, et kohalejõudnud oleksid sealt ära viidud 72 tunni pärast, mida on aga sageli raske teostada. Põgenikevoo algusaegadel said nad vabalt linnas käia, kohalikud aitasid neid igati nii toidu, riiete kui ulualusega. Nüüd ei tohi keegi keskusest väljas käia ja pole ka ette nähtud, et keegi neist saaks jääda Lampedusale tööle ja elama.
Tunnen huvi, mis saab neist suurel maal edasi. Kohalik giid Paola ütleb: „Mis sa arvad, miks on apelsinid ja teised aed- ja puuviljad suhteliselt odavad?“ Pärast seitsmekuulist põgenikustaatust on paljud neist lihtsalt lindpriid ja edasi võib igaüks ise mõelda.
Kuidas saarerahvas hakkama saab?
Lampedusal pole metsi, ehk ainult mõned puudesalud. Ka sellel on oma põhjus, nimelt 19. sajandi lõpus, kapitalismi algperioodil (ehk röövkapitalismis) võeti metsad maha, et rahuldada väärispuidu vajadust kiiresti arenevas ja luksusjanulises Euroopas. Subtroopilised metsad aga ei taastu niisama lihtsalt ja Lampedusa jäi metsatuks. Saare pind on kivine, kuid seal kasvab ka okkalisi põõsaid ja hästi lõhnavaid taimi, mis kevaditi on õitemeres. Mõnedes orgudes kasvatatakse viinamarju, kuid mitte sellisel hulgal, et seda võiks majandusharuks nimetada. Vikipeedia väitel on seal ka põllumajandust ja kalandust, kuid tegelikult on kõik see väga kokku tõmmatud, sest EU nõudmised on liiga karmid.
Lampedusal on elanikke ~ 6000 (Kihnus ~ 500). Puhkusehooajal tuleb aga juurde 35 000 inimest. Ja siit johtubki kohalike peamine elatusala — siseturism. Selle aasta oktoobri lõpp oli soojem kui tavaliselt ja turiste jätkus. Hotelle, hosteleid, B&B-sid ja apartemente on nii palju, et tänavatel liikudes tundub, et linnake koosnebki peamiselt nendest. Kuid puudu pole ka söögikohtadest, aed- ja puuviljalettidest, lille- ja ehtepoodidest, toidu- ja suveniirikauplustest. Peale keskpäeva sureb elu peaaegu täiesti välja, aga umbes kella 5 paiku tehakse poodide uksed uuesti lahti, letid tõstetakse jälle välja ja rahvas läheb liikvele. Muidugi on siin ka kirik, koolimaja, tervisekeskus ja muud kohaliku omavalitsuse asutused.
Elektrit tehakse siin diiselkütuse abil, mis tuuakse kohale suurte tsisternlaevadega. Elektrijaam on erakätes. Elektrit kulub siin ka suvel, nimelt kliimaseadmetes. Taastuvenergiaga pole siin laialdaselt tegeldud, kuigi päikest on ju aastaringselt. Innovaatika ootab neid alles ees.
Mis eristab Lampedusat teistest Varemehe saartest?
Lampedusa sümboliks ja vapiloomaks on merikilpkonn (Caretta caretta), sest siin on rand (Rabbit beach), kuhu merikilpkonnad munema tulevad. Nii maismaa- kui merikilpkonnade elu pole lihtne: ikka tungib inimene nende asualale, kasutab meres püüniseid ja võrke, mida need miljoneid aastaid eksisteerinud reptiilid ei oska vältida ning saavad viga või jätavad oma elu. 1960.-70.ndatel olid maismaakilpkonnad saarel ja merekilpkonnad saare ümber meres päris tavalised. Turismi plahvatusliku suurenemisega on maismaakilpkonnad peaaegu täiesti kadunud, kuid nende vennad meres on siiski veel olemas. Alates 1990. aastast on siia loodud kilpkonnade turvakeskus, kuhu kalamehed jt meresõitjad toovad vigastatud loomi, keda vajadusel opereeritakse ja elule turgutatakse. Lisaks tegutsetakse ka teadusega, uuritakse merikilpkonni, kogutakse väärtuslikku materjali bioloogia ja veterinaaria kohta. Keskus teeb koostööd WWF (Maailma Looduse Fondi) Itaalia osakonnaga, kuid on täielikult majandatud vabatahtlike annetajate poolt, Itaalia riik rahaliselt ei panusta. Töötatakse tasuta, sealhulgas ka keskuse looja, juht ja veterinaar Daniela Freggi on leiva lauale toomiseks matemaatika ja loodusainete õpetaja Lampedusa põhikoolis. Seepärast on keskuse kodulehel ka nupp annetamiseks. (it.lampedusaturtlerescue.org/) Merikilpkonnaga T-särke, külmkapimagneteid ja paljusid teisi suveniire pakutakse sülega ja tingimata tuleb mõni neist kaasa osta.
IBBY
(International Board on Books for Young People) ehk Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu peakorteriga Baselis (Šveitsis) on mittetulunduslik organisatsioon, kes on võtnud oma missiooniks ja kohustuseks kokku viia raamatud ja lapsed, hoolitseda kirjaoskuse levimise eest arengumaades, toetada hea lastekirjanduse publitseerimist ja levitamist, koondades endasse nii organisatsioone kui üksikisikuid – õpetajaid, raamatukoguhoidjaid, professoreid, ajakirjanikke, tudengeid jt. Ka Eestis on olemas IBBY osakond ja see asub Eesti Lastekirjanduse Keskuses Tallinnas. Seal tehakse tänuväärset tööd laste lugemishuvi toetamiseks, kuid on minu hinnangul jäänud siiski rohkem Tallinna-keskseks. Siin meie kandis teevad seda tööd edukalt raamatukogud.
Ka Lampedusal asub peamiselt lastele orienteeritud IBBY raamatukogu. Maja ise on helesinine risttahukas, millele on maalitud kümneid kilpkonni, kelle vahel näeb hulpimas põgenike paate. Selle rajaja ning hing on Deborah Soria, kes alustas siin 10 aastat tagasi. Tema energia ja pühendumus on kadestamisväärsed.
Asutusse koguneb vabatahtlikke, kes teevad raamatukogule vajalikku tööd: laenutavad raamatuid, tutvustavad neid lastele, organiseerivad meisterdamise töötube just lugemisoskuse arendamiseks. 10 aastat tagasi hakati siin korraldama nädalasi vabatahtlike laagreid, kuid see on tänaseks kujunenud ka õpetajate koolituskeskuseks. Siia tullakse üle kogu maailma. Õigupoolest oli see seotud põgenikega, keda püüti aidata nii toidu kui peavarjuga, kuid raamatukogu võttis enda osaks just lapsed. Vabatahtlikud valmistasid lastele ka lapitekke, sest tihti ööbiti lageda taeva all. Lapitekke meisterdatakse ka praegu, kuigi põgenikke enam linna ei lasta. Neid kasutatakse laste töötubades istumisvaipadena, kui tegevus käib raamatukogutagusel väljakul.
Selle aasta nädalane laager toimus 21.–29. oktoobrini. Päevad olid otsast lõpuni tegevust täis (v.a lõunane siesta) ja tunniplaan kujunes nagu iseenesest: seinal oli tabel päevade ja kellaaegadega ning lipikud kõrvaloleva kooli klassidega. Sealt said kõik valida, millisele klassile keegi oma töötoa teeb.
Koolitused õpetajatele olid muidugi itaaliakeelsed ja teistel jäi loota ainult inglitele-tõlkidele(nimetasime neid hellitavalt nii). Siiski – vaikse raamatu koolitus, mida tegi raamatukogu juhataja Deborah, oli ka teistele mõistetavas keeles. Kaks hiinlannat (Zijia Zhuang and Cojo Njukyxz) õpetasid nii lapsi kui õpetajaid nutikalt voltima ja Anita Berge Oslost jutustas väga väheste sõnadega ümber ühe vaikse raamatu, kasutades mitmeid vahendeid ja muusikat. Patrizia Giulio Roomast õpetas nii lastele kui täiskasvanutele tsüanotüüpiat, mida kahjuks meil saab teha ainult hea päikesevalgusega kevadel ja suvel või siis UV lambiga.
Lastega tehti mitmesuguseid liikumismänge, millest „nakatusid“ ka täiskasvanud. Lisaks päevased ja õhtused sündmused, mis olid kõikidele ühised: itaalia juurtega muinasjutuvestja Kanadast (Mariella Bertelli), Ladina-Ameerikas rännanud mehe raamatu esitlus (Salvatore Inguì), kohtumine prantsuse kunstnikuga, paljude vaiksete raamatute autoriga (Caty Courie), merel hukkunud põgenike mälestustseremoonia, õhtu immigratsioonikeskuse töötajatega, lapiteki osade heegeldamine, kohaliku (pool)amatöörteatri külastamine. Ja muidugi omavahelised vestlused: Dorotheaga Saksamaalt, kellele ma selgitasin eestlate ambivalentset suhtumist baltisakslastesse; Illariaga Bolognast, kes lõi seal täiesti omal algatusel raamatukogu äärelinna haiglasse; muidugi Paola Pizzicoriga, kes tundus saare kohta kõike teadvat ja kes oli ühenduslüli itaalia- ja ingliskeelse seltskonna vahel.
Sõnade ja tunnete imelises maailmas enne lugemisoskust
Kindlasti mäletavad paljud emad/isad, et nende laste esimesteks raamatuteks olid ilma tekstita väikesed pildiraamatud, mida vaadates sai öelda, et see on koer ja too on part, see on auto ja too on rong. Riiulitäis vaikseid, sõnadeta raamatuid Lampedusa raamatukogus annab aga hoopis laiema ja tähendusrikkama pildi. Algselt olidki need mõeldud lastele, kellel oli mitmesugustel põhjustel kõnelemisega teatud raskusi. Seda teavad hästi eripedagoogid ja logopeedid. Nüüd ägab Euroopa põgenikevoo all, juurde tulevad umbkeelsed lapsed, kelle mälus elavad rängad põgenemiskogemused, millega on sisemiselt raske hakkama saada, kellel pole keelt, et end arusaadavaks teha ning kellele tuleb hakata õpetama uue keskkonna keelt ja kultuuri. Eesti on kirjaoskaja rahvas, oleme tekstiusku. See, mis on raiutud raamatusse, ei saa olla vale. Veel 100–150 aastat tagasi arvati seda ka ajalehtede kohta. Nüüd me teame, et teksti võib mõista nii ja teisiti.
Ka vaikse raamatu pildid on tekst, kuid selle tekitamine, ellu äratamine inimese (lapse) peas sõltub tema sõnavarast, elukogemusest, ümbritsevatest inimestest jne. See protsess ei ole kõikidel ühesugune. Vaikset raamatut saab lugeda erineval moel, pilt on lihtsalt hüppelaud, kust edasi (või tagasi) minna. Mõnikord pole vaja ka rääkida, vaadatakse pilte, nende järgnevust ja antakse märku, kui ollakse valmis edasi minema. Piltide kaudu saab õppida keelt, elu-olu, tundeid. Kõik, mis öeldakse, peab paika, pole õigeid ja valesid vastuseid. Väga mitmed raamatud räägivad sellest, kuidas hakkama saada, kui midagi halvasti läheb, kuidas leida endas julgus nõrgema aitamiseks. Raamatute pildid on nii ilmekad, et edasiantav tunne on kergesti äratuntav. Näiteks ühes raamatus visatakse ära terve peotäis nukke (arutame lastega, miks?). Prügikastist rabeleb välja üks kloun, kes tahab oma kaaslasi päästa. Ta satub
mitmesugustesse täbaratesse olukordadesse, kus selguvad inimeste iseloomud ja ka väärtused. Lõpuks pääsevad äravisatud nukud siiski ühe lapse mänguasjadeks. Arutame, mis saab edasi nii neist nukkudest kui lapsest, kes nendega mängib.
Tavalises klassitöös on vaiksed raamatud heaks allikaks sõnavara täiendamiseks, lausete ja juttude ülesehitamiseks, oma ideede ja mõtete väljendamiseks, väitluseks, dialoogide koostamiseks.
Uskumatud kokkusattumused ehk minu panus
Vabatahtlikelt oodati tegelemist kohalike lastega, olgu siis mõne raamatu tutvustamise või muu tegevusega. Minul oli kaasas Kadri Lepa raamat „Lugu hiirest, kellel polnud kelku“ Piret Niinepuu imeliste piltidega. Nagu pealkirjast näha, on selle tegelaseks ilma kelguta hiireke, kes nukralt vaatab pealt teiste loomade lõbusat kelgutamist. Ja siis ometi leiab ta kellegi, kes on nõus talle kelguks olema. Ja arvake, kelle? Kilpkonna! Kena, suure ja auväärse kilpkonna, kellega tuleb küll mäkkeminekul kõvasti rassida, kuid sõit saab uhke ja lõpeb hiirekese uru ees, kes toob kilpkonnale just sellise lapiteki, nagu neid on siin raamatukogus palju tehtud. Hiir katab kilpkonna kinni, et too saaks rahulikult ilma külma kartmata uinuda. Ja tõesti – kaks Lampedusa märgilist kohta on Kadri Lepa raamatus kokku sõlmitud: merikilpkonnade turvakeskus ja IBBY raamatukogu.
Mina läksin koos viieteistkümne 2C klassi lapsukesega mööda peatänavat (via Roma) ühte selleks hooajaks tegevuse lõpetanud toidukohta, kus olid olemas lauad ja toolid. Kaasas olid nende õpetaja Paola ja Teresa, kes oli enne soovi avaldanud appi tulla. Kõigepealt istusime ringi ning katsusime piltide ja Paola abiga aru saada, millest jutt käib. Kui küsisin, mis talv teie jaoks on, olid lapsed väheke ebalevad: peab jope ja kindad ja mütsi välja otsima, külm tuul puhub… Aga siis hüüdis üks poiss rõõmsalt:„Siis on jõulud ja vaheaeg!“ Mäest alla kelgutamisest said nad aru küll ja et kelguks võib olla neile tuttav kilpkonn (ikka tagurpidi, kilbiga vastu mäge) tundus ka täitsa vastuvõetav. Muidugi meeldis neile ka tekk, mis kilpkonnale pärast õigeks keeramist peale pandi.
Ja siis tuli nende töö: kuna talve kõige tähtsam sündmus on jõulud, siis meisterdame ühe soovide kilpkonna. Iga laps sai valmislõigatud tüki paberit, kollast või roosat, ja kirjutas sinna peale oma soovi. 2. klassi lapsele paras ülesanne, kõigepealt soov välja mõelda ja siis kirja panna. Nad kraamisid välja oma pinalid ja nohistasid kirjutada. Mis välja tuli? Kleepisime lipikud kilpkonnaks kokku, lapsed said tänutäheks Kalevi värvilisi šokolaadinööpe ja suundusid käratsedes koolimajja tagasi. Ega nende soovid ei erinenudki palju meie laste somadest: tahetakse Barbie-nukku, vaikset ja kena koera, ema kallistada. Paljud tüdrukud tahavad olla tiibadega sireenid ja mängida jänesega; üks tüdruk tunnistas, et ta armastab Salvatoret, aga see jooksis minema, kui tüdruk talle seda ütles; teine tahab saada juuksuriks. Poisid tahavad mängida kuulsates jalgpalliklubides, saada endale korralik iPhone, tahvel ja videomänge.
Meie kooli 2. klassi lapsed on aasta vanemad, sest Itaalias minnakse varem kooli. Tundub, et Itaalia lapsed on veidi avatumad, käratsevad ja suhtlevad rohkem. Kuid kirjutama asudes on nad meie lastega üsna ühtemoodi: kes asub kohe tööle, kes imeb pliiatsit, kes piilub või nügib naabrit, valmis saavad oma kirjatöö igal juhul.
Pärastlõunal õpetasin raamatukogu hoovil kolmepaari tantsu, mille said selgeks nii lapsed kui täiskasvanud. Tegelikult oli mul veel vabatahtlik ülesanne tegevusi jäädvustada ehk pildistada. See nõudis igal õhtul arvutiga istumist, piltide sorteerimist, kohendamist ja üles laadimist.
Tagasi kodumaal
Juba lennukis, Lampedusa saarele alla vaadates, sain aru, et minu maailmapilt pole enam endine. See on laiem, mul on rohkem mõistmist asjade kohta, millele varem ei olnud mõelnudki. Mul on teadmisi vaikse raamatu kohta, mis annab minu käsutusse tööriista, millega edasi minna ja teistelegi õpetada. Mul on nüüd Euroopas rohkem häid tuttavaid, kellega saab rääkida ühistest asjadest, vahest küllagi minna. Ehk sain saarele jätta pisikese jälje ka Eestimaa kohta. Ja veel tundsin, kui hea on tulla tagasi teravate varjudega kuumalt saarelt koduselt jahedasse, pastelsete üleminekutega Eesti loodusesse.
Tänan siinkohal Kambja valda toetuse eest – ilma selle poleks sõitu toimunud.
Eha Jakobson
Unipiha Algkooli direktor
