Augustis tähistati Kiigemäel olulist daatumit Külitse ajaloos: möödus 440 aastat aleviku, toonase küla esmamainimisest kirjalikus allikas. Kõigepealt nimetati seda 1582. aastal Poola esimeses vallutusjärgses adramaarevisjoni ürikus, ent tegelikult on Külitse maadel elatud peaaegu viis korda kauem.
Muinasaeg
Arheoloogia andmetel oli Külitse seoses põllumajanduse laienemisega asustatud juba eelrooma rauaaja lõpu poole, st meie ajaarvamise alguse paiku. Külitse varajastest elanikest annab tunnistust Mäeveere talust 100–200 meetri kaugusel kagus paiknev üsna suur, 2000 m2 alal laiuv Pähnimäe kalmistu oma leidudega. Sinna on Külitse elanikke maetud üsna pikka aega, alates eelrooma rauaajast kuni XVII sajandini. Kalmetest on leitud savinõu kilde, põlenud luid, münte, ehete katkeid, naelu ja raudesemeid. Kus paiknesid toona eluhooned, pole teada.
Tartu-Riia maantee loodeküljel avastatud Külitse muinasasula on arheoloogide arvates tekkinud IX sajandi paiku. Asukohta reedab üsna laialdasel alal asuva kultuurkihi tõttu tumedamaks värvunud mullapinnas. Sealt, nagu mujaltki, on avastatud potikilde, ehete katkeid ja loomaluid. Keraamikatüüpide arengu põhjal on kindlaks tehtud, et nimetatud kohal elati vähemalt XVI sajandini.
Muinasajal oli Tartu ümbrus Ugandi maakonna osa. Keskajal kuulus Külitse küla väikesele, ainult Kagu-Eestit hõlmavale sakslaste valitsuse all olevale Tartu piiskopkonna riigikesele. Tollal eksisteeris ka Ropka mõis, mille omanikeks olid Taubede suguvõsa liikmed. Piiskopiriigi vallutasid 1558. aastal venelased. Veerand sajandit hiljem (1582) loobus Moskva vürstiriik rahulepingu alusel kogu Liivimaast, mis läks nüüd Poola-Leedu valdusse. Aastakümneid väldanud sõdade tõttu oli Tartu ümbruskond laastatud, ligikaudu 70% haritavatest põllumaadest olid söötis, paljud mõisad ja külad rüüstatud, rahvas laiali pillutatud, paigale jäänud talumeeste koormised (tegu, andamid jm) rängad.
Millest räägivad esimeste adramaarevisjonide ürikud?
Kohe rahulepingu sõlmimise aastal korraldasid poolakad Liivimaal esimese revisjoni, mille eesmärgiks oli kindlaks teha talude koormised, mida arvestati tavaliselt adramaade arvu pealt. Külitse talupojad kuulusid Poola ajal hiigelsuure Tähtvere riigimõisa ehk folvargi alla. Paljude teiste asulate kõrval panid revidendid kirja Külitse poolapärasel kujul nime (Kilicz [hääldati kilitš]), külamaade kogusuuruse ja taluperemeeste eesnimed. Külanimi näikse olevat iidne. See pärineb ristiusueelsest isikunimest *Külline, mis tähendab rikkalikku, külluslikku, ja kujutab endast Tartu murdele iseloomulikku omastava käände vormi *Küllitse (tärn märgib seda, et nimekuju on rekonstrueeritud).
Külitses oli haritavat põldu viis adramaad ehk ligikaudu 200 ha. Sellest oli söötis vähem kui Tartumaal keskmiselt, üksnes 40% (kaks adramaad). Ühe poola adramaa suuruseks hinnatakse keskmiselt 40 ha. Külas oli kuus talu, mille peremeesteks olid Tõnu (Theno), Hans, Jüri (Jurgi), Mikk (Mik) ja kaks Andrest (Andrys). Külitses oli ka veski, kuid peremeheta.
Adramaarevisjone korraldati toona ühe kuni kolme aasta tagant. 1584. aasta revisjoni käigus nenditi, et Külitses pidasid talu samad peremehed kui kahe aasta eest, ent lisandunud oli veerand adramaad kündmata jäänud põldu. Järgmise aasta revideerimise käigus täheldati Külitses (Kilicza) mõningaid muutusi. Seekord olid revisjonikirjas ära märgitud ka peremeeste lisanimed. Perekonnanimed pandi alles rohkem kui kaks sajandit hiljem. Saame teada, et üht Andrest kutsuti Koja Andreseks (Coya Andrys), teist aga Susi Andreseks (Suzi Andrys). Peale nende nimetati veel Vorsti Tõnut (Tynu Worsth), Haraku Antsu (Anc Harak) ja Nuki Jürit (Nuki Jurgi). Miku-nimelist külas enam polnud, kuid uute peremeestena olid juurde tulnud Hint (Hinth) ja Hatsu Hann (Hacu Han). Lisanime puudumise alusel saaks oletada, et Hint oli uustulnuk, kuid Hann võis olla Miku poegi. Võõramaalastest revidendid, kes ei vallanud kohalikku keelt, panid talupoegade nimesid kirja mitut moodi ja puhuti valesti. Seda arvestades tuleb silmas pidada, et kirjutises tarvitatud eesti nimed on mõneti ligikaudsed.
Muutused 1588. ja 1591. aasta revisjoni andmetel
Pärastistes revisjonides oli Külitse nimi millegipärast peaaegu tundmatuseni moonutatud. 1588. aastal oli see kirja pandud kujul Kulua ja kolm aastat hiljem Kilue. Külas oli toimunud olulisi muutusi. Põllupind oli kahanenud neljale adramaale, kuid talude arv suurenenud tosinani, seepärast jäi talude põllumaa suurus suhteliselt väikeseks: neljal talul oli pool, ent kaheksal talul vaid veerand adramaad. Ka veerandadramaaline talu võimaldas ära elada. Tollal peeti elatusmiinimumiks kaheksandik adramaaga talu. Endistest peremeestest olid 1588. aasta revisjonikirjas Koja Andres, Vorsti Tõnu, Susi Andres, Nuki Jüri ja Hint. Araku Antsu asemel oli nimetatud Araku Jaanust, kes oli tõenäoliselt Antsu poegi. Ka Hudso Hants (Hudzo Hanc) võis olla Hatsu Hannu järeltulijaid, kui eeldada, et Hatsu oli vigaselt kirjutatud Hudso, mis Lõuna-Eesti murrakutes tähendab udu. Nii Jaanusel kui ka Hantsul, samuti Nuki Jüril oli kasutada pool adramaad, teistel vaid veerand. Mõlemad talud tasusid ainult raharenti. Vorsti Tõnul oli vahepeal kogu majapidamine maha põlenud. Ta tasus koormisi vaid odra ja rukkiga. Aiamaa külast oli Külitsesse ümber paigutatud võbraanets Siim või Symon (pole selge, kas ta oli eestlane või mitte). Võbraanetsiteks nimetati Poola sõjaväes teeninud talupoegi, kellele anti alatiseks kasutamiseks tasuta talu, mida võis pärandada. Siimu talu suuruseks oli pool adramaad.
Veerandi adramaa suurused talud olid uusasunikest kasakas Jüril (Kozak Jurgi), Puritsa Lauril (Puryc Laur), Raudsepa Mikul (Mik Roucep) ja Saarlase Hennul (Sarlas Hen). Saarlase Peedu (Sarla Spedo) ja Vainu Mati (Math Waina) olid poolemaamehed: nad harisid kahe peale veerand adramaad. Mõned äsja mainitutest võisid olla kodukülla tagasi tulnud inimesed, osa aga sisserännanud. Saarlase-lisanimi vihjab ilmselt päritolule Läänemere saartelt, eriti Saaremaalt, kust saabus inimesi mujalgi sõdadest tühjaks jäänud aladele.
Peale Siimu kuulus sõjaliste teenetega vabatalupoegade hulka ka Jüri. Kasakad olid teeninud ratsaväes. Peale taluperede elas toona Külitses veel pobul ehk pops Holis, kel oli oma hütt ja väike põllulapp. Viimase kohta on adramaarevisjonikirjas täheldatud, et ta ei tee midagi ega maksa ka.
Kolm aastat hiljem toime pandud revisjoni käigus selgus, et Külitses oli põlde endiselt neli adramaad, mida haris 14 taluperemeest ja üks pops. Tähtvere folvargi kuut küla (Aiamaa, Külitse, Läti, Unipiha jt) kamandas üksainus kubjas, keda elukoha järgi kutsuti Täsvere Hantsuks (Taswar Hans).
Lõpetuseks
Külitse on põliseid külasid, mille maadel on enam-vähem püsivalt elatud 2000 aastat. Adramaarevisjonide andmed on napid, ent siiski kõnekad. Sõjakoledustele ja riigikorra muutustele vaatamata jäi küla ikka püsima. Saime teada, et Poola okupatsiooni ajal suurenes Külitse talude arv üle kahe korra. Osa peresid oli jäänud oma tallu püsivalt, osa aga tulnud mujalt. Elu näis edenevat. Ent peatselt tuli taas kogeda sõjaõudusi: külad ja mõisad laastati ning rahvas pillutati laiali.
Kirjandust: Eesti ajalugu I ja III. Tartu, 2013, 2020; Polnische Akten I. München, 1970
ENN ERNITS
Külitse suveelanik
