18. juuli hommikul, kui suvekuumus oli liigkuum juba varahommikul, startis üks tore ja tegus reisiseltskond Kambja vallast Võrumaale. Koju jäeti oma olmeprobleemid ja tervisemured, kaasa võeti avatud meel ja oldi valmis uuteks muljeteks ning avastamisrõõmudeks.
Reisi pealkirjaks sai pakutud „Võrratu Võrumaa“. Eks Võrumaa oma imekauni looduse, omanäolise kultuuri, keele ja inimestega ongi võrratu. Selleks, et näha ja kogeda midagi uut, ei pea sugugi kaugele sõitma. Samuti võib taasavastada paiku, kus on käidud juba aastakümneid tagasi.
Kambja vallast Võrumaale sõitmiseks ei pea kasutama igapäevast Tartu – Võru maanteed. Meie läksime Võrumaale hoopis ringiga ehk läbi Põlva linna. Põlvas avati jaanipäeva paiku uus keskväljak – seda omanäolist kohta pidime oma silmaga ju ometi nägema, täpsemalt isegi käega katsuma. Toredad purskkaevud purskasid vett ja väikelinna idüll avaldas muljet. Jätkasime oma teekonda. Esimese peatuse tegime Võru linna ühes vanimas hoones – FR. R. Kreutzwaldi muuseumis. FR. R. Kreutzwald on Eesti kultuurilukku sügava jälje jätnud rahvuseepose autor ja Võru linnas 44 aastat linnaarstina töötanud tohter. Muuseum oma autentsuse ja Kreutzwaldi tööd ning tegevust tutvustava kohana on kindlasti üks olulisemaid kohti külastamiseks.
Teekonnal Rõuge valda tutvustati omanäolist puusse risti lõikamise kommet. Antud tava on elujõuline veel tänapäevalgi Lõuna-Eesti matusekombestikus.
Rõuge vallas külastasime looduskeskust, metsa kõlakodasid, kinnitasime keha vanas kõrtsis, imetlesime Eesti ema monumenti ja nautisime vaadet imelisele seitsmejärvemaale. Kunstikuuris saime kuulata muusikalist etteastet noortelt rahvamuusikutelt ning julgemad ronisid vaatetorni „Pesapuu“. Samuti uudistasime Ööbikuoru külastuskeskust.
Kui olime Rõuge kandiga hüvasti jätnud, siis tagasisõidul Võru linna tutvustati Eestimaa neid kõige-kõigesid, mis asuvad just Võrumaal: kõige vanem ja jämedam puu, kõige sügavam järv, kõige pikem jõgi, kõige kõrgem mägi jne.
Päeva lõpetasime jalutuskäiguga Võru linnas Tamula järve kaldal lookleval promenaadil. Pika reisipäeva lõpuks tegime põgusa põike Roosisaarele. Tuhandete aastate eest olevat see tõepoolest olnud saar ja arvatavasti oma nime saanud saarel kasvanud rohketest metsroosidest. Tänapäeval metsroose sealt enam ei leia ja nüüd on tegemist poolsaarega, kuhu saab kõndida üle Eesti pikima rippsilla.
Küll võib ühte päeva mahtuda palju, mida vaadata, nautida, uudistada! Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis järgmisel aastal (2019) reisime jälle 18. juulil. Plaanis on avastada Valgamaad ja tükikest Mulgimaad. Lugege hoolsalt kohalikku ajalehte, siitkaudu anname teada juba täpsemalt, millal ja kuhu, kuidas saab reisile end kirja panna ja kuidas toimub osalustasu maksmine.
Soovin toredale reisiseltskonnale jõudu ja jaksu suvelõpu askeldusteks! Et Võrumaa-reisi suvekuumuses saadud muljed ja meenutused soojendaksid teid külmal talvepäeval ning sombusel sügisõhtul!
Uute kohtumisteni!
HELINA TAMMEMÄGI,
Kambja valla sotsiaaltöö spetsialist
tel 741 6205; 502 5840
