Algava õppeaasta sügisel, 27.-28. septembril toimuvad Ülenurme gümnaasiumis X kooliolümpiamängud. Tegu on Rahvusvahelise Olümpiakomitee poolt tunnustatud projektiga ning meil pikaajalise traditsiooniga, mis sai alguse, kui ise õppisin alles neljandas klassis.
Tol ajal ma ei mõistnud veel, mida õpetajad Ulvi ja Heiki Sarapuu korraldamas olid. Hetkel ei meenu ka tegevused, aga mäletan klassi ühtset õhinat, kui õpetaja Kalli Irdi juhendamisel klassi maskotti valiti (sportlik hiir) ning ühtset klassielementi (värviliste tuttidega nokamütsid) valmistati. Meenub ka terve koolipere (praegusega võrreldes vähemalt kaks kolmandikku vähem) rongkäik Tõrvandi spordihoones.
Need olid ühed esimesed kooliolümpiamängud Eestis, mis toimusid 1998. aasta veebruaris. Sellele järgnesid kaks aastat hiljem juba esimesed rahvusvahelised kooliolümpiamängud juunis, kus lisaks lähedal asuvate koolide meeskondadele osalesid ka Soome sõpruskooli õpilased. Vahvatel spordialadel tegid kaasa Andrus Veerpalu, Jaak Mae ja Raul Olle. Kõige erilisemad mälestused on aga minu viimastest kooliolümpiamängudest 2004. aasta suvel, kui teatud hulgal gümnaasiumiõpilastel paluti Antiik-Kreeka-teemaliste mängude jaoks vastavalt riietuda ning olla tseremooniatel ja üldse spordialade tutvustamistel võtmeisikuteks. Koos muusika ja tõrvikuga mäenõlvale ilmumine ning kõigi osalejate juubeldamine on siiani kõrvus.
Nüüdseks on mul olnud võimalus ühena korraldajatest osa võtta veel kahtedest kooliolümpiamängudest (2014, 2016) ning ees ootavad juubelinumbriga mängud. Need on erilisemad, kuna olen viimastel aastatel järjest rohkem olümpiateemaga kokku puutunud ja õppinud olümpiahariduse kohta ning alles nüüd tegelikult mõistnud, mida Ülenurme gümnaasium minule selle rakendamisega andnud on. Hinnates samu tõekspidamisi nagu parun Pierre de Coubertin, arvan, et kuulumine rahvusvahelisse Pierre de Coubertini koolide võrgustikku on sellele koolile õige lähenemine.
Kuid mida see olümpiaharidus, mida Ülenurmes rakendatakse, endast kujutab? Mis on olümpism? On see sport? Jah, sport on üks osa sellest, kuid see on midagi suuremat. See on veel
- oma isikliku parimani jõudmine ja mõistmine, et võimalus on veel edasi areneda, seda nii staadionil, õppeainetes kui ka teistes valdkondades;
- lapsevanem, õpetaja, treener, kes innustab ja inspireerib noort tegutsema ja leidma endast parima ja rakendama seda valdkonnas, mis talle sobib;
- mõistmine, et esmatähtis ei ole võit, vaid teekond võiduka tulemuseni;
- vabatahtlikuks olemine ja panustamine teiste õnnestumistesse;
- lapsevanem, kes ennastohverdavalt sõidutab oma last muusikakooli, treeningutesse ja panustab nii tema tulevikku;
- kogukond, mis austab keskkonda ja kindlustab seda, et „mängumaad“ saavad kasutada ka järgmised generatsioonid;
- sportlased, kes julgevad näidata end mitmekülgselt ja inspireerida ühiskonda;
- õpilane, kes õpib suurelt unistama ja hetkes elama.
Nimekirja võiks veelgi jätkata. Nad ei ole kõik olümpiasportlased, aga nad järgivad olümpismi põhimõtteid oma igapäevases tegevuses: eneseületus, sõprus, austus, tolerantsus, võrdsus ja lootus, et kõige selle abil on võimalik ehitada üles tugevam ühiskond. Ja sellega jätkame ka alanud õppeaastal.
MERLIN PONNA,
Ülenurme gümnaasiumi projekti- ja arendusjuht
